Kuna me ei teadnud, mis see ilm lähiajal teeb ja siin lubas, et nädalavahetusel on soojem ilm, siis otsustasime, et käime juba see nädalavahetus Pärnal ära. Seda enam, et järgmine nädalavahetus lubab vihma ja on palju jahedam. Selleks nädalavahetuseks lubas ka vihma, aga palju soojemat ilma. Soe oli ka, aga seda vett... seda oli ikka liiga palju.
Me siis reede õhtul peale kaheksat alustasime teed lõuna poole, järgi võtsime ka käru mõnede gradiitplaatidega ja hunniku lehekottidega. kuni sinnamaani oli kõik ok kui me Pärnale jõudsime. Kell oli siis umbes veerad kaksteist. Kuna oli pime ja ma olin ka suhteliselt väsinud, siis ei pannud ma tähele, et sissesõidutee viimane ots ei ole päris see, mis enne. Aga kui me enam edasi sõita ei saanud, sest rattad käisid ringi, siis hakkasime vaatama täpsemalt. Ja nii palju kui nägime oli see, et rööpad olid ilmunud ja kui autost välja astusime, siis olime poris. Kui ma käru tagant ära ühendasin, siis sain ka natuke autot "kõigutades" minema. Sõitsin edasi, et keeran siis auto seal majakoha platsi peal ringi. Aga kui ma sinna sõitsin, siis sattusin hoopis "mülkasse" ja sealt ma enam välja ei saanud. Proovisin mis ma proovisin, aga esisild oli täitsa sees. Ja selle kohapeal vajusin ma kummikutega ka kohe sisse, ikka täitsa lödi oli. Jää või ise ka kinni sinna.
Aga õnneks sain ma appi Andruse kes siis varsti tuli ja meid välja tõmbas. Suured tänud talle. Ega me muud teinud kui sõitsime ära Võrru.
Kui me hommikul tagasi tulime, siis nägime valges, milline see meie krunt seal tegelikult oli. Ka tuli välja, et just reedel oli meil seal elektrikaablit pandud ja isegi traktor oli seal kohati kinni jäänud ja neil oli "mässamist" küllaga. Mõne kohapeal, aga oli näha, et seal on liiv ja nii hull asi polnud.
Lisaks oli meil siis halb üllatus, et varjualune oli ka lume all ikkagi kokkukukkunud. Eks see kate vajus kusagilt lohku ja lumi ei libisenud seal enam maha. Aga sellega on nii, et nurgapostid on korras ja ma ehitan järgmine aasta puidust prussidest nende peale uue raami, kuhu saame siis katusetendi peale tõmmata, see oli õnneks enamvähem terve.
Ka ei paistnud karaavi pervel olnud vaarika taimedel midagi viga olevat ja need istutasime me laupäeval ka ära. See oli siis Tomo sort.
Ka käisime me rodode juures. Seal olid juba kitsed käinud uudistamas. Ja mida ma nägin, kurjamid olid isegi igihaljaste rodode lehti söönud, aga õnneks mitte palju. Eks nad proovisid ja ju need olid halva maitsega ning neid palju ei söödud. Osasid heitlehelisi oli ka söödud, aga osa oli täitsa puutumata. Ju siis on ikkagi vahe, mis liigi või sordiga tegu on. Kõik heitlehelised söögiks ei lähe. Ka eelmine aasta talvel oli näha kuidas kõrvuti olevatest põõsastest ühte söödi, aga teist üldsegi mitte. Aga lepalehise kletra põõsast olid nad ka näksinud.
Ka sain ma siis natuke teada, mis seal vahtra salu juures ja vist ka üldse selle ümbruses toimub pinnases. Ma siis uurisin, et kui kaabli jaoks kraavi kaevati, et mis see pinnas siis meil seal on. Ja välja tuleb, et pinnas on seal kihiti. Peal on liivakiht, selle all savi kiht, siis jälle liiva kiht ja selle all jällegi savi. Nüüd siis on natuke pilt minu jaoks selgem. Nüüd ma saan aru miks ikkagi seal meil kasvab vahtraid ja tammesid päris palju. On ka kaski, aga need kasvavad igapool. Aga tamm ja vaher tahavad viljakat pinnast ja minu jaoks oligi küsimus, et kui seal liivane on, siis kuda naad seal küll kasuvad. Aga kuna allpool ja mitte väga sügaval, on savi kiht, siis seal see toiteainete "pank" ongi. Lisaks siis hoiab see savi ka mingil määral vett kinni ja sealt saavad taimed ka vett.
Üheltpoolt on see hea uudis, aga teisalt kohe mitte. Taimedele on see hea uudis, ei pea päris kuivalembeliste ja lahjapinnase taimedega leppima. Aga ehituse seisukohast on asi kehvem. Eks siis kui kunagi saab pinnaseproovid võetud saame pärisselguse maja, aga paistab, et maja ehitusel peab pinnase seal välja kaevama ja seda kasutada ikkagi ei saa. Ka peab vundamendi tegemisel arvestama ikkagi sügavama variandiga, sest savi puhul ei saa madala vundamendiga eriti hakkama.
Lisaks tuleb siis plaane ringi tegema hakata. Kui enne plaanisime madalat vundamenti ja keldrita, siis kuna nii kui nii kaevamiseks läheb ja ei ole mõtet kogu seda osa uuesti liivaga täita. Seega on mõtekas rajada ka kelder, kuhu saab siis mahutada hoidiste "osakonna" ja veel mõned ruumid. Meil oli plaanis kindlasti maakelder teha, aga nüüd saab see lihtsalt maja all olema. Aga eks siis selgemaks saab asi kui järgmine aasta geoloogilised uuringud saab teha.
Kuna traktor "songis" ära ka osa sissesõidutee otsast, siis järgmine "põletav" teema on kruusa tellimine. See ei saa ka olema odav, aga midagi teha pole, edaspidi on siis jällegi palju "helgem". Eks probleem oli mitmete asjaolude kokkusattumine. Nimelt see aasta ja eriti sügis on olnud eriti vesine. Kui ikka viie päevaga pinnavee tase tõuseb peaaegu meetri jagu, siis ikka on täitsa hull asi. Teine oli see, et tuli suur hulk lund maha soojal ajal, mis ka ära sulas ning siis kolmandaks tuli kohe otsa päevade kaupa vihmasadu. Lihtsalt pinnas ei olnud suuteline enam nii suurt kogust vett vastuvõtma. Ega meil oma väikse autoga isegi probleeme poleks olnud, aga rasketehnikaga seal liikuda oli päris keeruline. Aga mis teha, ega oodata ka ju ei saa, sest lõpuks võib ju talv tulla ja siis peab kevadet ootama. Ja kes ütleb, et kevad ka veel vesine ei tule. Eks see pinnas tahaeneb lõpuks ära ka, enne on ka meil seal vett tulnud ja kui sadu lakkab, siis taheneb pinnas seal kiiresti. Eks see tuleneb sellest, et meil seal ikkagi osaliselt liivane pinnas on. Igalpool ka seda savi vist ei ole. Lisaks on veel ka kallak. Eks me ise ka natuke süüdi, küngas sai maja jaoks laugemaks tehtud ja nüüd vesi nii kiiresti ära ei lähe.
Lõpuks saab öelda, et natuke masendav seekordne käik oli, aga samas ega nii se elu käibki, läbi raskuste tähtede poole. Kuigi, mis seal tähtede pool ikka teha. Nüüd siis on aega natuke maha istuda ja atra seada ehk plaani pidada. Kindlasti on paljudele see olukord juba tuttav ja läbitud. Küll ka päike varsti välja tuleb.
