Piia Erm - kasulikud lilled köögiviljaaias

Sellel laupäeval oli siis Pirita seltsi järgmine aialoeng ja oma kogemustest rääkis Piia Erm. Ta on ka Räpina Aianduskooli lõpetaja kes siis oma praktika tegi Inglismaal ja peale kooli lõpetamist läks sinna tagasi mõneks ajaks. Nüüd on ta siis tagasi ja jagab oma kogemusi. Minu jaoks oli üllatav see, et inglased ei kasvata eriti massiliselt kartulit. Kuigi neile friikad meeldivad, siis selle jaoks toorainet tuuakse suuremas osas sisse. See vähene mis maha pannakse, pannakse lapjuga ja ei ole mingeid põlde ja vagusid ja traktoreid. Kõik käib käsitsi ja ilma vagudeta.

Aga põhiteemaks oli siis kasulikke lilledega kahjurite ja haiguste vastu võitlemine. Eks oli asju mis mulle olid juba tuttavad, aga oli asju mis minu jaoks uus avastus.

Esmalt oli kohe juttu sellest, et väetistega peab olema ettevaatlik. Mineraalväetistega liialdamine soodustab lestade teket ja liigne lämmastik lehetäide teket. Eks see ole ka loogiline. Aga et aias oleks vähem kahjureid ja haigusi on vaja hoida see võimalikult liigirohke ja õiterohke, et sellega kasulikke putukaid aeda meelitada. Väga head taimed selleks on saialill, till, kummel, koriander, karikakar, päevakübar, keerispea, kurgirohi, vesikanep. Rooside kaitsmiseks on soovitav lähedale istutada erinevaid õitsvaid taimi ja nad peaks varakult õitsema, et siis enne rooside probleeme oleks juba kasulikud putukadrooside lähedusse meelitatud.

Kasulikest putukatest oli välja toodud sirelased, kiilassilm ja kõrvahark. Eks need ju tegelikult ka meile tuttavad juba.

Sirelane on mesilaste ja herilastega sarnanev putukas, aga ta ei nõela nagu mesilased. Lugesin ise juurde, et see sarnasus ongi põhjusega, et siis teda peetakse nõelavaks mesilaseks ja jäetakse rahule. Aga ta on hea tolmendaja ning võrreldes mesilasega on ta palju vähemvalivam ja seega ka parem tolmendaja kui mesilane. Ka toitub ta lehetäidest neid tühjaks imedes. Neid meelitab aeda petersell, koriander ja till.

Kiilassilm toitub lehetäidest, lehekirpudest, lestalistest ja mähkuritest. Seega üks vägagi kasulik putukas. Välja näeb selline roheline ja läbipaistavate tiibadega. Neid meelitab aeda keerispea, kurgirohi ja saialill. Lisaks võiks aias olla selliseid alasid, mis ei ole hoolitsetud ja on risu hunnikuid, kände või lauavirnu. Kiilassilmad saavad seal talvituda.

Kõrvahark on ka üks vägagi kasulik putukas kuigi meile on kujutatud temast vale mulje. Toitub samuti paljudest kahjuritest ja üks neist on lehetäi ja punane kedriklest. Kõrvahark toimetab öösiti ja see on tema eelis, sest siis sipelgad puhkavad ja ei kaitse lehetäisid.

Ka on siis lisaks taimi mis meelitavad kahjureid ligi ja sellega kaitsevad teisi taimi. Näiteks tigusid ja nälkjaid meelitab ligi hiina kapsas ja salat. Nende lehti siis taimede vahele pannes saame tigusid koguda. Lisaks oli veel kirja sibul ´Buffalo´, kartul ´Cara´ ja ´Picasso´ mis ka meelitavad teistest enam kahjureid. Viinamarja kaitseks soovitati põldmarja hekki, sest siis lähevad kahjurid hoopis põldmarjade kallale, sest see meeldib neile enam. Karilasi meelitavad ligi tubakataimed, punast kedriklesta meelita põlduba, poolik kartul või potitomat meelitab villtäid.

Taimed, mis tõrjuvad kahjureid. Üks vana tuttav on meile peiulill, kes on tugeva lõhnaga ja meelitab oma õitega kasulikke putukaid. Aga tal on veel teine “meetod” ka. Nimelt eritavad peiulille juured mulda ainet, mida tarbides nematoodid mullas hukkuvad. Ka ei ole soovitav taimed kohe peale õitsemist ära koristada vaid võiks need jätta peenrale, sest juurte mõju kestab edasi. Lisaks võiks need sügisel hoopis mulda kaevata. Teine hea taim on suur mungalill. Temaga saab võidelda lehetäide vastu ja ka muude putukate vastu. Kui suurt mungalille istutada õunapuude alla, siis ei lase ta kahjuritel ronida puule tagasi ja takistab talvituma minekut koore pragudesse. Sellega vähendab kahjurite hulka pikemas perspektiivis. Lisaks on hea kahjurite vastu veel ka harilik saialill.

Seenhaiguste ja taimehaiguste vastu aitab murulauk, küüslauk ja koirohi. Kui neid taimi kasvatada rooside läheduses, siis on roosid palju tervemad. Koirohi aitab ka sõstarde puhul viltrooste vastu.

On ka taimi, mis ei sobi teiste taimedega kokku, sest nad eritavad herbitsiidseid aineid. Sellised on näiteks männid, läikivalehelised igihaljad taimed, lõhnavad ürdid, kanarbik. Mina olen kusagilt lugenud, et ka harilik tamm tundes ohtu oma eksistentsile, on võimeline eritama aineid, mis on kahjulikud teistele taimedele, et siis enda “konkurentsi” parandada. Võilill eritab aineid oma juurtest, mis takistavad teiste taimede seemnete arenemist.

Sobivad kooslused:

Peiulill – kapsas, porgand, kõrvitsalised, kartul.

Saialill - kapsas.

Päevalill – kurk.

Metstubakas – tomat.

Hekiks lavendel, tüümian, majoraan, pune, seller, salvei, münt, peiulill, küüslauk, estragon.

Taimed, mis peletavad kahjureid ja haigusi:

Koirohi – lehekirp.

Suur mungalill – lehetäi.

Küüslauk – maakirp.

Põlduba – kedriklest.

Peiulill ja tubakas – karilased.

Küüslauk – jahukaste, kärntõbi.

Pune, piparmünt ja lavendel – sipelgad.

Harilik saialill – kiduuss.

Lehetäide tõrjumiseks sobib ka hästi küüslaugu leotis. Aga laugud ei sobi kokku liblikõieliste taimedega, aga sobivad ristõielistega. Kapsaliblikaid aitab eemal hoida tüümian ja aed-kurgirohi.

Redised hoida eemal paprikast.

Tomat eritab juurtega aineid, mis ei sobi paljudele teistele taimedele ja sealjuures ka kurgile. Ja seega ei sobi kasvuhoones kõrvuti kasvatada kurki ja tomatit. Ma olen ikka näinud, et neid kõrvuti kasvatatakse ja kas siis seega saaks kurgilt palju paremat saaki kui teda kasvatada tomatist kaugemal. Teine asi on see, et ma olen palju mõelnud koolist saadud teadmisele, et tomat ei vaja tegelikult suurt maad juurtele. Tegelikult saab teda kasvatada ka kastis. Ehk siis kergem on tomatit kasvuhoones kasvatada 150-200 mm kõrguses kastis ja igal aasta siis kastid komposti tühjendada. Kergem jännata, sest muidu peab ju ikkagi iga aasta kahe pärast mulda vahetama.

Seller tõrjub väikest kapsaliblikat ja meelitab ligi kasulikke putukaid. Sobib kokku tomatiga ja ubadega, sest meelitab ligi tolmeldajaid. Kasvuhoones on ju tolmendamine probleem ja seega võiks sellerit uste juurde istutada.

Ürdid hoida eemal kõrvitsalistest. Kõrvitsa tolmendajaid meelitavad ligi mais ja päevalill.

Naati ja osja peaks ohjeldada saama maapirniga.

Salat ei sobi tomatitega kokku.

Hea kooslus on põlduba ja kartul.

Hea kooslus on basiilik ja tomat. Ka pidi basiilik natukene tomati maitset mõjutama.

Roundupi asemel saab ka ise looduslikku mürki teha kui segada kokku toiduäädikat ja soola ning kleepainena rohelist seepi. Mina isiklikult seda ei poolda. Öeldakse ju ka, et kui sa tahad, et midagi ei kasva, siis soola maapind üle ja seal ei kasva tükk aega midagi. Ei tea kas on ikka hea mõte selliste asjadega üldse “mängida”. Pigem siis pimendada või kesa teha.

Ka rääkis Piia Erm, et Inglismaal ei pöeta hekke suve esimesel poolel, sest hekkides pesitsevad linnud ja neil on pojad sel ajal. Kui pojad on pesast välja lennanud, siis pöetakse hekke ja see on suve teisel poolel.

Vot sellised asjad sai siis kirja pandud. Eks juttu oli rohkem, aga kõike ei saa kirja panna ja ei jõudnud ka.

Mõtted juba uuel hooajal

Istun siin ja mõlgutan hommikust peale mõtteid mis vaja teha uuel hooajal ja mis saab veel teha novembris. Natuke imelik küll, aga eks asi selles ka, et ma üritan siin osa asju ka kooliga siduda ja sellega seoses vaja ette plaane teha.

Üks asi mis koguaeg mul meeltes mõlgub on see aia ala, mis jääb majakohast lõunasse. See mille jaoks me seal võsa ja ka puid maha võtame. Siin ka pilt. Tegelikult see juba nähtud, aga meeldetuletuseks ikka vaatan seda.

Nagu kirjutatud, siis siin tuleb puid maha võtta, et saaks natukenegi vaadet. Lisaks kuused varjavad päikest tulevase maja eest. Siia tahame rajada ala, kus on erinevaid kadaka ja mägimänni sorte ning ka mõned heitlehised puid ja põõsaid. Esimene mure on muidugi ala puhtaks saamine, aga see rohkem väike mure, sest selle saab tööga tehtud. Lihtsalt aega läheb ja novembris sellega paras tegeleda.

Turbapätsid

Teine “probleem” on natuke suurem. Nimelt kuidas seda ala piirata? Kas teha ilma ja siis iga aasta korda paar muru serva lõigata. Võib ka nii, aga mulle isiklikult see eriti ei meeldi. Eks see maitse asi ole. Aga teiseks muru ei saa ju siia nii pea teha. Enne ehitust pole mõtet. Olen kaalunud erinevaid variante ja tegelikult olen jõudnud kahe peenra serva variandini. Üks variant on laduda serv turbapätsidest nii, et on ainult üks rida pätse, mis on poolenisti pinnases. Kui siis veel aidata pätsidel sammalduda, on aastate pärast ilme päris kena. Aga muruga see hiljem kokku vist ei sobi, sest üks on nagu osa “metsikumast” aiast ja muru hoopis “tsiviliseeritumast” aiast. Aga muru tuleb ju palju hiljem ja seni pätsid oleks ok. Samas on pätsidega igavene jama ja kallis lõbu ka. Eestis eriti neid enam ei toodeta ja tuuakse kuuldavasti Soomest. Eks sellest ka vist hind.

Punutis

Teine variant, mis mul meeltes mõlgub on teha serv “punutuna” nagu me seal vahtrasalus hostadele peenra tegime. See on töömahukam, aga samas on materjal tasuta käes ja peab natuke rohkem aega võtma. Ka pole aastate pärast kahju kui serv hakkab ära lagunema ning siis saab selle kõdunema viia. Meil on nii kui nii plaanis ka seal tagapool pajud maha võtta ning siin oleks neist ka kasu. Mure jällegi selles, et pajudega tuleb tegeleda talvel kui pinnas on külmunud, aga peenart saab teha alles kevade lõpus ja suvel. Seega on vaja pajusid hoida kusagil. Mul ongi nüüd küsimus, et kui neid hunnikus hoida, kas nad siis elastsuse saavad tagasi kui need kevadel vette pistan?

Eks aega mõelda on ja ma saan ka ju koolis seda arutada. Tulevikus kui ka maja on valmis, peab peenra serva ka asendama. Siis saab juba ka midagi püsivat ehitada. Maakividega või siis müüriplokkidega. Aga see tuleviku teema.

Mure on ka kuidas küll seda ala liigendada ja kujundada. Arvasin, et seal on ühtlane kallak, aga ala puhastamisel selgus, et seal on kohe väike astang. Mul on ka nüüd kartus, et see madalam osa ei ole just kõige sobivam ala kadakatele ja mägimändidele.

Siin on siis ülevalpool pilt sellest astangust. See pole kuigi suur, aga ka pildilt on näha, et sealt läheb ala tasaseks ja seega vesi seal ena ära ei voola. See ala võib ka kevadel olla mingi aeg vee all. Eks tegelikult saab parema pildi siis kui ma puhastustööga edasi olen jõudnud. Ka on plaanis rajada tahapoole väike veesilm, nii 7-10 m pikk ja 2-3 m lai. Eks see ka kuivendab. Metsaraamatud ütlevad, et kuivenduskraav hoiab maapinda 50 m raadiuses kuivana. Seega peaks ka siin see juhtuma kui veesilma teeme. Samas tuleb peale puhastust ka kõrgusi mõõta, et saada täielikku pilti, mis maapind teeb. Lihtsalt tuleb kusagilt nivelliir laenutada. Mul on selle aparaadi jaoks ka tööd küllaga.

Siis tekkiski mõte, et kadakad ja mägimännid ning muud kuivalembelised jääks sinna ülespoole.

Selle ülespool all mõtlen ma siis seda ala, mis üleval pildil jääb paremale. See on väikse kaldega ja siin on pinnas kuiv isegi pikema saju ajal. Aga kui rajada veesilma, siis peaks kuhugi hoopis “augu” jätma, et siis vaade oleks avatud kuni veesilmani. Ehk kui te vaatate ülemist esimest pilti, siis peab need kuused ohverdama ja sealt paremal ja vasakule saab teha istutusalad, aga keskelt peab jääma vaade avatuks. Eks seda peab siis veel “sättima” kui ala lagedamaks jääb.

Ja ka tekkis mul mõte, et kuhugi peaks seal rajama ka heitlehiste rodode ala. Siin on neil päikest ja tuleks otsida koht kus on natuke madalam ja niiskem. Eks multšiga saab ka kaasa aidata.

Pilte vaadates tuli ka mulle veel üks probleem meelde, labidas. Nimelt pärast aastate pikkust teenistust juhtus meie Fiskarsi labidaga selline lugu, et vars andis altpoolt järele. Ehk sellega enam midagi ei kanguta. Eks siis peabki nüüd sellele probleemile lahendust otsima minema. Ma pole enam seda musta labidat eriti kusagil näinud ja mõtlesin, et proovin siis seda “summutusega” uut Fiskarsit. Äkki teeb töö natuke kergemaks kui neid juuri seal “raiun”.

Ahjaa, meil oli täna kusagil poole seitsme ajal äikest natsa. Mürinat polnud eriti palju, aga välku natuke oli ju siis pilvedevaheline.

Nii, et kui kellegil on mõtteid ja nõuandeid, andke teada, kõik on oodatud. Mitu pead on ikka mitu pead.

Tegemised Pärnal

Eelmine postitus keskendus rododele, aga ega me ainult rodosid seal imetlenud. Maha sai istutatud nii tulbi kui ka hilja peale jäänud nartsissi sibulad. Aga vanade ümberistutamine jäi ära aja puudusel. Tuleb siis järgmine aasta sellega tegeleda. Ka toppisime me lehti kottidesse, et need siis jätta komposteeruma. Aga enne seda tegime me ka lõkke üles, et ära põletada need oksad ja puunotid, mis liiga kaua jäänud vedelema ja mis mädaneksid väga kaua. probleem on selles ka, et see hunnik kuhu me kogume mädanevaid kände ja muud puitu, on natuke liiga suureks saanud. Ma pean mingi moment uut kohta otsima. Sellepärast me ka vahel oleme sunnitud lõket tegema. Muidu juba praegu ümbritseks meid suured hunnikud.

Kui kõik üleliigne oli lõkkes jätsime lõkke vaikselt tossama ja asusime vaikselt seda lõuna kallakut puhastama, mis seal maja kohas on. Ka tegime vahepeal pausi ning “kolasime” natuke ka ringi. Seda võsa on ikka väga palju, aga eks siis vaikselt tuleb sellest vabaneda ja siis avaneb. Metsatee põhjapoolses servas on kallak kuhu saab ka rajada astanguga aia. Ka saab sinna rodosid istutada, et siis ka majale ligemal oleks ka neid. Aga tööd on palju.

Lodjap-põisenelas ´Mindia´ oli ka veel lehtedes, aga kuna enam rohelist tausta pole, siis ei paista ta ka enam kuidag välja.

Kauguses särab kollane mänd. Päikese käes ja pruunide kilpjalgade taustal ta tõesti säras. Samas pole see vist hea, äkki ka kitsede silmis ta särab ja nendele võrsed maitsevad.

Ka valge männi taimed paistsid nüüd silma. Suvel ei olnud neid eriti näha, sest ümberringi oli roheline müür kilpjalgade näol.

Tööpõld ootab.

Siin on ka näha kuidas teeserv vajab puhastamist.

Õudukas kuubis, peale selle pildi vaatamist ei saa jälle mitu ööd rahulikult magada. Suvel ei saa aru, sest kõik on roheline.

Siin on mul uus plaan juba pikemat aega mõtteis mõlkunud. Nimelt siin said kilpjalad istutatud männitaimedest jagu. Aga võib olla sellepärast, et just siia on hea istutada hoopis kultuurmustika põõsaid.

Seal kusagil üleval on metsatee ja ka seedermännid, mis sai suvel istutatud. Tegelikult on raske pildiga kallakut edastada, aga seda kallakut siin on ikka parajalt. Tee suhtes langeb maapind ikka palju meetreid. Eks kui vüsast ala puhastada saab juba paremini aru.

See pilt on tehtud majakoha juurest, haagise eest. Seal tagapool, kaskede taga me siis mässasime. Ega praegu veel eriti siit aru saa. Aga osa kaski läheb mahavõtmisele ja kahjuks ka need kuused vasakul. Maja ligidale nii kõrgeid okaspuid lõuna suunas ei saa kohe kindlasti jätta.

Piimalill särab ka päikese käes.

Kukeharjad on ikka väga ilusad. Neid peab kindlasti jagama. Tii, kui sul neid jälle üle jääb, anna teada. Nendega peab ikka massistutust tegema.

Siin siis kotid lehtedega.

Siin siis see ala ligrmalt mida me puhastasime. Natuke on ka näha, et pinnas langeb kohati astmeliselt. Aga meil on ka kände siin, mis on hea uudis.

Siin on siis ka natuke seda astet näha ja ka känd on ilusti näha. Känd sai natuke viga kuna osa juuri oli kännu sisse läinud. Känd ju hea niiskuse allikas.

Siin pilt natuke kõrvalt. Natuke on näha kuidas maapind paremalt langeb vaikselt vasakule ja enne kändu vasakul on aste. Siin on nüüd mõtlemist, et kas peaks selle aste jätma peenra servaks. Paremal on majakoht.

Siin siis vaade majakohale. Kui osa kaski “ära kaotada”, siis on vaade parem.

Siin vaade lõunasse, lodu koha poole. Tööd jagub.

Siin siis taimed, mis sai potiga masse talvituma pandud. Nemad ka seda ala tulevikus asustavad.

Seekord oli Pärnal hea olla, ei olnud palav ja samas ei olnud ka külm. Päike paistis ja tuult eriti ei olnud. Lisaks polnud tüütuid sääski ega parme. Lausa lust kohe kui aus olla. Järgmine kord enam nii “lõbus” pole, sest siis on juba novembri teine pool ja ilmad on arvatavasti talvised.

Sügis rodoaias

Juba augusti lõpus sai otsustatud, et oktoobri alguses lähme Pärnale koos kuna varem ei saa. Kui me lauba hommikul end Võrus teele sättisime, siis näitas kraadiklaas veel 3 soojakraadi, aga linnast väljas oli juba ka miinust ja tee peal oli ka miinuseid. pärnale jõudes oli ilus karge sügis hommik. Päike säras taevas ja maapind oli härmas. Kui me keerasime peateelt sinna metsavahe teele, siis läks kitsepaar üle tee. Nad tulid sealt meie krundi poolt. Ju käisid uurimas, et kas on midagi uut ja huvitavat. Meie krundi sissesõiduteel olid hoopis metssead tuhninud. Ei tea mida nad seal kruusa seest lootsid leida.

Kummikud jalas tegime jalutuskäigu. Rodode juures oli meid ootamas väike “üllatus”. Nimelt olid vahepeal seal metssead käinud ja tuhninud nii pinnast jalgrajal kui ka seal peenras, kus on tiarellid ja ajutiselt sai septembris ka kaks mustika taime istutatud. Mustikatega oli halvasti. Need olid kärsaga pinnasest välja tõstetud ja juured olid pealt külmunud. Ei tea, istutasin nad tagasi, aga kas ka asja saab, seda näeb kevadel. Aga selle peenra üle seal ma pean veel mõtlema. Pärast selle rajamist on mul sellega paras peavalu olnud, metsaloomad tunnevad kõik huvi selle vastu ja “tuhnivad” seal.

Aga ülejäänud pilt rodoaias oli ainult rõõmustav. Nimelt õiepungi on igihaljastel taimedel ikka palju. Kui nüüd talv ei tule eriti karm, siis peaks järgmise aasta kevade lõpp ilus tulema. Ka heitlehistel rododel on õiepungi, aga osadel taimedel mitte nii palju kui igihaljastel. Aga nendega on veel see mure, et neid on vaja kaitsta kitsede eest.

Siin üldpilt. On pisut kirju see pilt.

´Catawbiense Grandiflorum´. Temal on parajalt õiepungi, aga mitte väga ohtralt nagu mõnel teisel.

Siin pilt ´Virginia Delp´ õiepungad. Siin on näha sooja sügise halvad küljed. Kaldun arvama, et osa neist pungadest kevadeks on kahjustatud.

Väiksemat kasvu ´Haagal´ on ka õiepungi.

´Catawbiense Borsault´ on ka õiepungi täis.

´Blutopia´ on ka rohkelt õiepungi täis. Temal on ka õiepungad värvilised.

Sellised värvilised õiepungad ´Blutopial´.

Siin on kaks ´P.J.M. Elite´ taime. Taimed pole veel värvi vahetanud.

´P.J.M. Elite´ taimedel on ka õiepungi palju.

´Catharina Van Tol´ taimel olid vaid mõned õiepungad küljes.

´Bernstein´ taimel on ka õienupud ilusat värvi. Aga küsimus on, et kas need sellisel kujul ikka talve üleelavad?

Siin on veel näha ´Bernsteini´ õienuppe.

See on ´Pearce´s American Beaty´. Põõsas ise on väike, aga pungi jagub.

Mägi-võlupõõsas oli ka ilus ja värviline.

Kultuurmustikad näevad ka sügisel ilusad värvilised välja.

´Helgoland´ näeb pärast uude kohta istutamist väga hea välja nagu siin pildil ka näha on.

Siin ´Helsinki University´, ise veel väike, aga paistab, et kevadel saame temalt ilusat esitlust näha.

´P.M.A. Tigerstedt´ on ka tänavu õiepungadega “kaetud”, aga eks näis kas need ka kevadel avanevad. See kevad miskipärast seda ei juhtunud.

´Ledikanense´ põõsad on ka värviliseks läinud.

´Hachmann´s Charmant´, temal on kahevärvilised õied ja kui nüüd õiepungad talve ikka üleelavad, siis saab kevadel seda ilu näha.

´Memoir´ põõsal on ka õiepungi parajalt palju. Tema on ka üks mu lemmik.

Lisaks sellele, et ´Campanilel´ on omajagu õiepungi, näeb ka lehestik väga ilus ja terve välja.

´Junifreude´ alune sai multšitud okkastega, kus oli ka sammalt. Mõne kuuga on nüüd kogu pind sellega kaetud.

´Falling Snow´ on ka uues kohas hoogu sattunud. Koha vahetus mõjus ikka väga hästi.

Siin üks õiepungade “punt” ligemalt. Kuus punga koos, siit tuleb vägev “pidu” kevadel.

See kevad ´Metallica´ ei õitsenud, aga äkki siis järgmine kevad õnnestub. Õiepungi on tal parajalt.

Siin pilt ´Edelweissist´. Ilusad hallid võrsed on need, millepärast ma tema valisin.

´Gradito´ näeb ka ilus ja kompaktne välja. Kui nüüd kevadel veel õitseb ka, siis on ikka ilus vaatepilt.

Tegelikult oli veel pilte õiepungade põõsastest, aga siia ei mahu kõik ära. On ka põõsaid, kellel õiepungi pole või on vähe. Aga neid eriti palju pole. Kui nüüd ei tule eriti karmi talve, siis peaks kevad ilus tulema. Vähemasti rodoaias.