See aasta oli siis Jaanipäev hoopis midagi muud kui eelmine aasta, aga tuli jäi ikkagi tegemata. Kui eelmine aasta sadas kogu päev ja ka õhta vihma, siis see aasta oli jällegi üks paras “keevitamine”. Kui laupäeval sadas Räpinas ja ka mujal vihma, siis meil seda Pärnal kohe mitte ei tulnud. Pilved küll aeg ajalt “luurasid” ja ka kaugemal oli vahel mürinat kuulda, siis kõik läks meist mööda. Pühapäev oli ka sama lugu, ei mingit vihma ja lisaks siis veel oli palav ka. Vihm jõudis Pärnale hoopis esmaspäeva õhta poole. Enam vähem siis kui meie ennast ära minekule sättisime. Nagu meeldetuletuseks, et on aeg asjad pakkida.
Jaanid olid meil ka see aasta suhteliselt töised. Sai istutatud rodosid, siis trimmerdatud ja ka muid taimi istutatud. Lisaks sai siis ka veel võsaga võideldud. Eks seda tuleb jupi kaupa ikka teha. Kui me laupäeval Pärnale jõudsime, siis oli juba kaugelt enne sissesõidu teele jõudmist näha, et naaberkrundil käib usin metsa tegemine. Aga ega see mulle üllatus polnud. Kuna siis see “ei kellegi” maa sai paar kuud tagasi oksjonil maha müüdud, siis oli ka oodata, et lähiajal hakkab metsa langetamine. Ja nii see ka oli. Õnneks olid mõistlikud tegijad ja sissesõidu teed ei kasutanud vaid hakatigi teisest servast pihta, kus on valla tee. Ma seda kõige rohkem kartsingi, et kasutatakse sissesõiduteed. Nii, et puhkuse ajal on meil juba osaliselt lage ala. Kui aus olla ega see ka väga suur katastroof ole. Mets oli juba kohati üleküpsenud ja oli ka tuulemurdu ehk siis tegelikult tulevikus oleks olnud hirmsam vaatepilt kui nüüd. Kuna meie kandis on viljakas metsamaa, siis uuenemine saab seal kiire olema. Äkki saame siis ka natuke tuult, praegu seda meil ikkagi praktiliselt pole. Ja vahel kohe tunneme puudust, nii imelik kui see ka pole. Aga eks meil kasvavad ka servas mõned kõrgemad puud ja ma olen arvestanud sellega, et mets kaob ning plaaninud pärast raiet istutada serva okaspuid. Aga enne ei julenud seda nii väga teha, sest pärast saavad veel viga.
Laupäeval läks siis pool päeva mul trimmerdamisele ja siis õhta poole hakkasime ka rodosid istutama. Kõiki sel päeval ei jõudnudki ära istutada. Pühapäev minul mööduski enam vähem rodo aiaga tegelemisega. Miina mässas siis maja koha juures muude taimedega. Lisaks siis istutasime ka ringi tiarellid, mis ootasid viimastena sealt kuuskede juurest “pääsemist”. Nad olid kahe aastaga omajagu kasvanud ja nüüd jagades saime päris hea hulga uusi taimi. Ega see hea aeg polnud, aga midagi teha ka pole.
Jaani õhtal käisime ka siis Tarmol ja Jaanal külas seal uues maakodus. Täitsa ilus koht, jõe ääres ja puha ning astmeline maastik ka. Nad asuvad siis Setomaa poolsel osal.
Kuna me jõudsime öösel väga hilja Võrru, siis ka esmaspäeval saime hilja minema ning Pärnale “maabusime” vist alles kusagil poole üheteist ajal. Sai veel natuke istutamistööd tehtud ja muud nipet-näpet ning ka võsaga võideldud. Trimmeril sai ka rohuteraga tööd tehes katik ära lõhutud. Kuradi tegelinskid, ma mõtlesin, et võtan selle ära, aga kuna passis kirjas, et peaks nagu ikkagi küljes olema, siis ei võtnud ära. Vot sulle säh, nüüd vaja otsida uut kinnituskronsteini. Kui selle katiku ära võtsin, oli ka palju kergem tööd teha. Aga kui aus olla, siis see rohulõikuri kettaga töö tegemine ei ole just kõige parem mõte. Seal kus on ülekasvanud hein, see veel töötab, aga noorte võrsete lõikamine ei ole mõtekas. Aega läheb palju, sest peab jälgima kuhu oma kettaga “ronid”. Kiirem ja ka lihtsam on osta kiin ning sellega “samuraid” mängida. Eks sellepärast ka see “kiviaja” tööriist on veel poes müügil ka. lihtsalt on hea lihtne tööriist millega võsas mütata. Nüüd olen targem. Eks nii saab selle rohulõikuriga küll nagu ma eelmine aasta tegin, et kõigepealt trimmerdad heinast platsi puhtaks ja siis lähed kettaga peale. Siis on näha kuhu vaja minna, aga see võtab kõik aega ja seda mul siis polnud.
Aga nüüd pilte ka.
Osa pojenge näitas isegi õisi. Aga läks natuke halvasti, nimelt reede õhtul olid õied veel ok, aga mõtlesin, et teen pilte hiljem ja siis esmaspäevaks enam midagi erilist alles polnud. Aga eks aastate pärast siis näeb neid õisi.
Ühest õiest veel kannatas pilti teha. See on ´Doreen´.
See vahtra salu servas olev ajutine peenar oli ka õisi täis.
Nurmnelgid õitsesid, mis mühiseb.
Hostad kasvavad ka ilusti. Aga tagapool on tühje auke veel.
Paistab, et Mandžuuria pähklipuule ka asukoht sobib. Pärast ees olnud puude langetamist on tal ka valgust nüüd küllaga.
“Liivakastis” ka elu käib. See aasta peab ikka siia ette teise peenra tegema, siis ei vaju seinad ka laiali.
Teise nurga alt ka pilt. Tühje kohti veel on. Aga nõmm-liivatee küll laiutab ja ka kassikäpp samuti on kohanenud ja ajab ennast laiali.
Sai ka seda “ristmikku” puhastatud. Siin saab kaks metsateed kokku, aga võsa oli jubedasti võimust võtnud. Eks siin peab veel puhastust tegema.
Sügisel istutatud ebajasmiini ´Aurea´ põõsad on ka kohanenud.
Üks näitas isegi natuke õisi.
Siin ma üritasin pilti teha sellest osast, kus ma tegin “peenart”. Nimelt oli siin sihuke ala, kus ei kasvanud eriti midagi ja ma otsustasin puunottidega selle ala eraldada ja siis sinna istutasin rodosid ning tiarellid.
Siin vähe parem pilt. Mind häiris ikka ja jälle see, et siin oli selline “piiritlemata” serv, kus ei tahtnud ka turvas püsida. Mõtlesin pikemat aega, et mida teha. “Kakerdasin” siis vähe ringi ja naasesin kahe notiga. Nüüd on hoopis teine asi. Sain ka paraja koguse taimedele ala juurde.
See hariliku küüvitsa ´´Blue Ice´ taim on küll täitsa ilus. Teine taim miskipärast nii ilus pole.
Ma pole siit tagantpoolt rodosid eriti vaadanudki. Hakkab natuke isegi ilmet võtma. Aega aega ja kannatust on vaja.
Tema on sinihall kalmia. Näeb teine natuke rääbakas välja, aga vot ei tea miks. Samas on ta siin ilusti õitsenud ja viljad ka juba küljes. Või sai ka ikkagi külma?
Vot sellised ilusad punased viljad. Täitsa atraktiivsed. Ma loodan, et keegi neid proovima ei hakka.
Vot selline siis sai see “peenar”. Ees on paremal tiarell ´Pink Skyrocket´ ja vasakul südajas tiarell.
Istutasin ka Jaapani õisküüvitsad siia uued alasse. Siin on neil ruumi rohkem. Seal kännu juures olid natuke liiga koos.
Siin vasakul Tiilt saadud hirsutum ja paremal ´April Snow´. Keskele pontsatas kaks tipmise puksrohi ´Green Carpet´ taime.
Lepalehine kletra on küll igavesti ilus.
Tema on ´Furnivall´s Daughter´. Ilus tihe põõsas, näeb täitsa ilus välja.
Korea vaher “potsatas” ka sinna rodode juurde. Näis kuda temal siis seal läheb.
Ja selleks korraks ongi kõik. Eks paari nädala pärast saab jälle Pärnale mässama. Seniks peab õppima ja ootama.
