Lõpuks jõudis kätte kaua oodatud aeg ja saabus puhkus. Olin selleks ajaks ikka väga väsinud ja lisaks siis paar päeva enne puhkust tegi ka tööandja veel asja raskemaks. Alguses plaanisime Pärnal olla 10 päeva, aga otsustasime ikkagi esmaspäeval juba tagasi tulla, et saaksime natuke “laiselda” ja ka Tallinnas midagi teha.
Puhkuse alguses olid ilmad ilusad ja päike “küpsetas” meid parajalt. Kolisime ka haagise teise kohta, et päike saaks sellele peale paista ning elekter oleks ligidal. Haagis paigas ja loodis, hakkasin mina selle esisele siis plaatidest istumise ala tegema. Kõigepealt ma otsisin välja kolm posti meie vanast lume poolt lõhutud varjualusest. Siis mõõtsime välja kui kaugele need panna ja kaevasin maasse ehitusplokid, mille külge need postid kruvisin. Edasi siis tegelesin plaatidega. Tegelikult pidin enne veel plokid sügavamale kaevama, sest alguses said need natuke vähe maasse ja tuule jõud käis ikka üle. Aga nüüd on need kõvasti maas ja püsisid ka tugevama tuulega. Plaatide maha sättimisega läks ka omajagu aega ja teisipäeva õhtuks oli meil asi tehtud.
Kolmapäeval istutasime ära rodod ja ka selle ´Maja´, kelle meie neljajalgne huviline oli välja kiskunud. Pühapäeval kui me rodosid uurisime, siis oli kõik korras peale selle, et ´Maja´ oli mullast välja kistud. Kusjuures mitte okstest ega võrsetest, nendega oli kõik korras vaid juurtest oli kistud. Eks tegemist ole selle sama loomaga kes alati käib uudistamas mida uut me siis sinna istutasime. Teda ei huvita eriti vanemad taimed, just uued taimed on vaja tal ülevaadata. Ja kuna tegemist paistab olevat põdraga, siis huvitab teda ka juurestik. Ei tea kas ta peab seda samblaks? Maitse talle siiski ei meeldi, sest ära neid ei süüa vaid sülitatakse välja. Loodame siis, et ta talvel ei lähe rodosid proovima. Aga muidu nägid kõik igihaljad rodod head välja ja paljudel olid ka juba ilusad õiepungad olemas. Aga heitlehiste rododega nii hästi polnud. Osa olid täitsa ok, aga osadel oli ka jahukaste kallal. Alguses ma arvasin, et probleem on väheses päikeses, aga ma pole selles kindel. Nimelt rodo, mis eelmine aasta kannatas jahukaste all ja on poolvarjus, siis see aasta pole temal viga midagi. Tegelikult tundub mulle, et asi on lihtsalt selles, et juurestik pole veel piisavalt arenenud esimestel aastatel ja kui taim on täispäikeses on ta nõrk ning jahukaste kimbutabki nõrka taime. Aastatega juurestik areneb ja ka taim on vastupidavam. Aga niiskusepuudust neil seal küll pole. Pinnas on täitsa niiske multši all. Tegelikul kõrval on ka ilma multšita ainult pealmine õhuke kiht kuiv. All on niiskust küllaga. Aga tegelikult on siiski kõige suuremad “kahjurid” ikkagi kitsed kes maiustavad õiepungadega. Sellel aastal ma pean ikkagi neid kaitsma. Sügisel tuleb sellega kindlasti tegeleda.
Kolmapäeva õhtuks sai meil ilus ilm otsa ja hakkas vihma sadama. Mõnes mõttes oli see hea, sest nüüd kasteti ka istutatud taimi rohkelt. Aga meil polnud nii hea, sest töö tegemine kannatas. Midagi sai küll teha, aga mitte eriti palju. Istusime siis niisama ja passisime. Õhtul kella kümne paiku sai ikkagi sadu otsa ja ma sain natuke isegi lõket teha. Aga seda suhteliselt vähe. Kui eelmistel öödel oli minul olnud ikka väga palav ja raske magada, siis see öö oli minul ka hea jahe olla.
Neljapäeval saime pool päeva kuivalt hakkama, aga teine pool muudkui sadas ja otsustasime minna ära Võrru, sest me pidime nii kui nii seal käima. Saime enne ka oksi põletada ja Miina koristas väheke platsi. Osa “materjalist” läks sinna hunnikusse, kus toimub siis looduslik lagunemine. Mina puhastasin metsa tee serva, et luua kohta kuhu istutada üks Alpi seedermänd, mis oli liialt pimedas kohas. Ma plaanisin alul, et teen peale istutamist ümber puu kaskedest puhtaks, aga nüüd otsustasin, et istutan taime hoopis ümber. Kaskedest on veel abi varju loomisel ja ei saa neid maha raiuda ning uues kohas on ka taim palju atraktiivsemas kohas.
Reedel oli Pärnal ilm päeva esimesel poolel pilves, aga kuiv. Mina haakisin käru autole taha ja sõitsin Järvseljale. Kuna meil oli käru, siis oli mõtekas ka lõpuks see Amuuri toomingas ära tuua ja istutada. Ka ilm soosis seda. Aga juba Põlvas sadas ja põhimõtteliselt eriti kuiva ilma polnudki. Käisin ka Räpinast läbi ja viisin Ülo koos vihmavee toruga vanemate juurde, et seda “putitada”. Mina siis käisin vahepeal ära Järvseljal. Aga ega ma sealt siis ainult ühe puuga saanud tagasi tulla. Lisaks siis võtsin kaasa ka kollase männi, halli männi ja Korea seedermänni. Need olid ka mul pikemat aega plaanis. Lihtsalt polnud aega enne neid ära tuua. Nüüd siis saime kõik toodud. Kui ma lõppeks Pärnale tagasi jõudsin oli kell juba kolme peal ja vihma sadas ka Pärnal. Aga midagi polnud teha, istutasime Amuuri toominga ära. Ja kui me siis taime olime ära istutanud ning ka kastnud, jäi ka sadu järgi. Aga tegelikult mitte kauaks. Ja hilisem sadu oli veel intensiivsem kui enne. Ma ei mäletagi täpselt mis me edasi tegime, aga õhtuks me läksime samuti Võrru.
Laupäeval oli aga ilus ilma ja tegelesime istutamise ja “puhastamisega”. Puhastamise all mõtlen mina seda, et mina mässasin võsaga ja puudega, et luua mändidele istutuskohti. Ma ju ei saa neid võssa istutada kus neil oleks valgusepuudus. Ikka tuleb suurem plats nii kilpjalgadest kui ka võsast ja puudest puhtaks teha. Igatahes aeg läks ikka väga palju. Aga laupäeva õhtuks olid kõik taimed istutatud. Lisaks istutas Miina teise kohta ka põõsasmaranad. Nüüd on neil päikest küllaga. Eks näis kas neile sobib uues kohas.
Pühapäeval siis tegelesime vaikselt nipet näpet asjadega. Tegelikult mina võitlesin ikka edasi võsaga ja kuna päike oli jälle taevas, siis oli kohati päris raske juba. Seda enam, et käed olid kakkumisest ikka päris valusad. Nimelt valisin ma raskema tee ja juurisin enamus taimi välja. Mida jõudsin kakkusin juurtega välja. Osad põõsad olid aga ikka nii kõvasti juurtega kinni, et oli labida abi vaja. Ka oli kohati vaja puid maha raiuda. Need ka raiusin pigem juurtest maha. Lihtsam ja kiirem meetod oleks olnud küll lõigata, aga see tundub alguses nii. Hiljem tuleb seda tegevust palju ja kaua korrata, mis lõpuks on raskem ja aeglasem.
Tagasi sõitma asusime me siis esmaspäeva ennelõunal ja kui aus olla, siis ega me eriti midagi teha enam poleks jõudnud küll. Käed valutasid ja ka muud keha osad andsid aega ajalt tunda. Parem käsi sureb siiani veel ära. Aga nüüd ka pilte.
Rodod olid ilusad ja rohelised. Vaade on metsik, aga nii see olema peabki. Lihtsalt tuleb kannatlikult oodata kuni rodod kasvavad. Mina tegelikult ei ajagi taga ainult rodode õisi vaid mulle on ka väga tähtis põõsaste tihedus. Mõnede sortide puhul on see isegi tähtsam, et oleks ilusa võraga ja lehestikuga.
Siin on siis ümber kännu rodod. Rodod on nii hästi kasvama läinud, et kändu enam ei näegi.
Siin pilt teistest rododest. Pilt on natuke kehvasti õnnestunud. Viimasel ajal on üldse väga raske vana fotokaga häid pilte saada.
Siin on kaks uut asunikku koos ühe vanemaga. Vasakul on suurema Smirnovi rodo ´Gradito´ ja teine uustulnuk on keskel ´Edelweiss´. Viimasel on ilusad noored võrsed, mis on halli värvi.
´Edelweiss´ siin oma hallikate võrsetega.
See on Jaapani vahtra ´Aconitifolium´ taim. Tema sai ikkagi külma ja ei ärganud kevadel. Kaevasime kevadel välja ja potistasime ning elas teine siin natuke aega meie rõdul. Uinuvast pungast siis tärkas noor võrse, aga kahjuks on see allpool pookekohta ja seega pole see enam sordi oma. Kas siis tegemist lihtsalt Jaapani vahtraga?
Siin üks heitlehine uus rodo. Tegemist ´Rosy Light´ sordiga.
Siin teine uus heitlehine rodo, ´Lilac Light´.
Natuke enne rodode juurde jõudmist tegin siis puhtaks platsi halli männi taimele. Enne oli see kohta ka natuke lagedam ja lihtsalt tegin selle puhtaks võsast ning osa puid ka lõunast läks mahavõtmisele. Aga mitte kõik.
Siin parem pilt, kus on ka taime natuke näha. Raske on rohelist taime rohelisel taustal pildistada. Vaiasid tuleb ka sügisel juurde panna, et siis saaks kaitseks võrgu ümber panna.
Sinna rodode juurde viiva tee äärde tegin siis veel ühe platsi kollasele männile. Kui nüüd vana taim ka ikkagi ellu jääb, siis on üks taim ühel pool ja teine teisel pool teed.
Kollase männi taim oli pisem kui teised taimed.
Rodode juurde viiva tee alguses oli ka üks natuke lagedam koht ja tegin sellest Rumeelia männile koha. Rumeelia mänd oli mul juba enne istutatud sinna majakoha ligidale tee serva, aga istutasin siis nüüd siia teiste mändide ligidale ja tema asemele hoopis Kore seedermänni.
See on siis Rumeelia männi taim ligemalt.
Siin siis sellest kohast vaade raja algusest. Puhastamise käigu tuli välja, et siin kasvab üks sõstra põõsas. See kahjuks hea uudis pole ja tuleb ära “koristada”. Sõstrad on vaheperemeestaimed koorepõletikule. Ja siit mitte kaugel on meil valge männi taimed kes on sellele eriti vastuvõtlikud. 
See on metsatee üks osa.
See metsatee vookleb vaikselt. Siin on hea varjuline palaval suvepäeval. Kui seda rada korra kaks aastas niita, siis ei kasva see ka umbe.
Siin on siis selle metsatee majakoha poolne ots. See oli kõik vasakult ka täis kasvanud, aga eks ma üritan, siis vaikselt seda puhastada.
Siin on näha puhastatud ala. See tundub pildilt nii väike, aga kui palju aega ja vaeva läks, et seda puhastada. Tammesid on meil siin palju. Peab isegi valikuid tegema, et mis on mõteks kasvama jätta ja mis mitte.
Alpi seedemänni istutasin siis siia ettepoole ringi. Siin on tal küllaldaselt valgust.
Alpi seedermänd ligemalt. Sügisel ma ta ka “puuristan”, et neljajalgsed ei saak liiga teha.
Siin pilt Siberi nulu taimest, mille istutasin juuli kuus.
Rumeelia männi asemel tuli siis hoopis Korea seedermänd.
Siin on vaade teiselt poolt kui hakata metsa minema majakoha poolt. Tööd on siin palju teha. Oleks vaja ligemale kolida, et saaks tihemini Pärnal käija.
Siin ma tahtsin pilti teha sellest väiksest rajast, mille ma sisse olen käinud. See lookleb ilusasti mööda maad nagu madu. Kahjuks jälle pilt ei õnnestunud.
Metsa servas kuuskede varjus kasvavad longus rebasheina taimed. Plaanisime nad algul rõdule panna, aga siis tuli kooli projekt ja ei jäänud muud üle kui nad Pärnale viia. Aga siin paistab neile isegi meeldivat.
“Liivakast” ei näinud enam küll väga kena välja, aga järgmine kord vast on pilt ilusam. Miina lõikasin siin ka just liivateedel ja nelkidel äraõitsenud osad maha. Nüüd nad peaks kosuma ja lopsakamaks kasvama.
Harilik kanarbik kasvab meil igalpool ja ka juba õitses osaliselt.
Haagis nüüd uues kohas ja esine ka plaaditud. Nüüd on hea puhas koht kus olla.
Ega päris nii ei saanud nagu oleks tahtnud, aga praegu käib küll. Seda enam, et aastate pärast peab selle ju üles võtma.
Miina istutas põõsasmaranad ka siia päikese kätte.
Vahtra salu alune on nüüd nii lage. Siin on kuuma ilmaga väga hea istuda, hea jahe õhk ja tuul ka liigub. Siia tuleb kunagi teha eraldi istumiskoht, kus saab siis kuumal päeval istuda.
Peenar nägi ka hea välja. Sinna teeserva, kus enne oli haagis, peab ka nüüd midagi istutama. Tegelikult ongi nüüd selline jama lugu, et peenar on natuke kehva koha peal. Aga eks kunagi jõuab ka sellega tegeleda. kiirustada ei maksa.
Siin pilt sissesõidu servast. Varem siin tee jagunes kaheks ja seda on näha kuidas teine tee läheb seal taga. Aga ma märkasin, et seda alguse osa me üldse enam ei kasuta ja on välja kujunenud hoopis teine liikumine. Seega võib olla peaks hoopis sinna midagi muud tegema.
Tema on Amuuri toomingas. Oli teine natuke üle 3 meetri kõrge koos mullapalliga. Praegu ta veel eriti välja ei paista, aga ta peaks olema kiire kasvuga ja aastate pärast peaks juba teine vaade temast olema. ka on meil ikka vaja välja mõelda kuidas me selle ala haljastame. See puu ja koht oli meil juba aastaid kaks väljamõeldud, aga mis edasi, vot see pole veel täiesti selge. Pole seal täisvarju, aga ka täispäikest. Siingi vist peab mõtlema mõne kohapeal siberi kontpuu peale.
Ja siin pilt siis naaberkrundist, mis oli kunagi ei kellegi maa, aga see kevad läks oksjonile ja ka tehti kohe raie. Kartsin küll, aga siiani õnneks on kõik hästi läinud ja väga mõistlikult on käitutud.
Siin pilt sellest teise tee algusest ka sissesõidu poolt. Siit pole me ammu jala käinud. Oleme seda niitnud ja kõik. Samas minu jaoks on see siin natuke imelik, kuidagi mõttetult lage plats tundub olevat. Mitte, et see peaks olema täisistutatud, aga midagi nagu võiks siin olla küll. Ma olen sellist tüüpi inime kellele eriti ei meeldi suured lagedad alad.
Ilusti on jäetud visiir nii, et ei saa kohe arugi, et taga enam metsa pole. Eks kui puud raagu jäävad, siis ka pilt muutub, aga eks saab ka ju ise midagi tulevikus ettevõtta. Nüüd enam ei ole seda muret, et kui midagi istutad, siis võib raiega see kaduma minna.
Siin pilt veel naaberkrundile. Seemnepuu uhkes üksinduses. Nüüd paistab ka kirdest ja põhjast taevast. Tegelikult kui ma nüüd vaatan, siis ma enam seda paksu metsa taga ei nuta. Kuidagi lahedam on olla isegi.
Kirdes jäid sellised puud ka alles. Need peaks isegi vist meie maal olema. Plaanin nüüd lisaks siis veel kohati mõne puu lisaks istutada. Ettepoole saab veel kunagi lisaks põõsaid istutada.
Taevas paistab ja puha. Tegelikult on vaade nüüd ilusamgi kui enne.
See on vaade põhja. Siin pole veel midagi eriti muutunud, aga siin arvatavasti osa puid maha võetakse. Samas madalamad puud jäävad alles.
Siin on vaade kagusse. Siin jäi siis plaanitud töö seekord tegemata. Eks siis järgnevatel kordadel puhastame siit ka võsa ja puid ära.
Sellega ka siis seekord jälle puhkus Pärnal ühelpool. Loodame, et siis järgmisel aastal see on hoopis pikemalt Pärnal kuna loodame, et siis asume ka juba ligemal. Lähikuud saavad meil olema pingelised, sest ei tea mida tööandja mul plaanib. Kui aus olla, siis see teadmatus ja ebakindlus segab juba väga palju isiklikku elu. Meil on tunne, et üks põhjus miks mul tööelu on väga pingeliseks läinud on kool. Tööandjale see vist eriti ei meeldi, aga nad ei julge seda ka otse öelda. Samas olen ma pikki aastaid teinud palju lisatööd tasuta ja lootnud siis, et hiljem saabub parem suhtumine ja ka palk. Kahjuks seda pole tulnud ja on hoopis hullem suhtumine tulnud. Aga eks mingi moment peab ka muutus tulema. Kahtlustan, et see muutus ei ole enam kaugel. Aga seniks kõigile ilusat suve jätku!
