Käik Järvseljale ja ringkäik krundil

Augusti kuu lõpus siis otsustasime, et käime 3 ja 4 september Pärnal kuna nartsissid vaja tagasi maha istutada ja see on ainuke vaba nädalavahetus Miinal. Et pool laupäeva ei läheks sõidu peale kaotsi, siis startisime juba reede õhtul. Miinal oli see päev tööpäev kella 8-ni ja sõit jäi pimeda peale.
Võrru jõudsime kella 12-ks ja siis natuke sõime ning läksime ära tuttu.
Laupäeval siis ärkasime 7 paiku, sõime ja jõime kohvi ning asusime Pärna poole teele, et seal siis maha tõsta Tallinnast kaasa võetud "kraam".
Pärnale jõudes hakkasid kui Miina metsa hakkas mine, avastas ta sealt seened, ilusad punased. Need kohe särasid seal metsa servas, tee ääres.

Siin siis "säravad" need kärbseseened

No onju ilus punane ja valgete täppidega

Üks tegelena oli häbelik ja hoidis teiste taha varju

Kui asjad olid maha tõstetud, siis asusime Järvselja poole teele. Ma olin ikka suvel juba plaaninud seal ära käija, aga kuna aega oli alati vähe ja istutamise aeg oli alles ees, siis ei jõudnudki enne kui nüüd, septembri alguses. Samas on see just õige aeg istutamiseks.
Sõitsime siis Põlvasse ja sealt edasi Moostesse. Moostest läbi minnes nägime ka sealset taastatud mõisa kompleksi. Täitsa ilus oli, aga see mis kõrval oli, oli ka väga kontrastne. Mõis oli restaureeritud ja ilus ning samas kõrval teiselpool aeda oli suur lagunev nõuka aegne kolhoosi kompleks koos tehnikaga. Pilti oleks pidanud tegema, aga eks seda jõua ka tulevikus teha.
Järvselja taimeaeda sisse astudes valitses seal vaikus ja alles kui me tahapoole kõndisime, siis kasvuhoones oli keegi. Tema oli vist perenaine kes seal taimede eest hoolitseb. Selle aja jooksul kui me seal jutu ajasime ja puudest ning põõsastest rääkisime, ei tulnud kedagi sinna. Mulle täitsa meeldib selline ostureis. Tavaliselt kui ma siin Tallinnas kuhugi midagi ostma lähen, on mul juba poole tunni pärast närvid läbi ja väsimus peal.
Sai siis lõpuks autosse tõsteud neli serbia kuuske, korea nulg ja ka hall nulg. Hall nulg ei olnud üldse plaanis soetada, aga kuna autos just talle ruumi oli ja see ka meile meeldis, siis saigi ta ära ostetud.
Lehised jäid ootama järgmist korda. Lihtsalt ei mahtunud enam autosse.
Kahjuks ei jõudnud me seekord külastada õpperada, aga eks me teeme seda siis müni teine kord kui meil aega rohkem on. Seekord läks meil juba üsna kiireks.
Põrutasime siis läbi Põlva tagasi Pärnale.
Pärnale jõudes, siis tõstsime puukesed autost maha ja vaheasime riided ning läksime koos fotokaga ringkäigule.
Alustasime siis maranate uurimisega kuna need olid seal samas kohe. Maranad on ka kosunud ja õitsesid. Miina ütles, et ta oli Järvseljal ka maranatest rääkinud ja teada saanud, et tegelikult maranad eriti ei hooli mullast nii palju. Lihtsalt nende juured oleks lausa laiali pidanud harutama. Mäletan, et ma küll mulla palli istutamise ajal ikka "mudisin" ja harutasin juuri laiali, aga ju siis mitee nii palju kui vaja oleks olnud. Aga eks nad siis järgmine aasta siis peaksid "vägevamad" olema. Üks asi, mis neile veel liiga tegi oli tänavune talv. Kevadel lõikasime ka ära oksi, mis olid lume poolt kahjustatud.

Siin siis pilt tehtud kaugemalt kõigist maranatest

See on siis eespool olev Abbatswoodi põõsas. Tema on kõige suuremaks kasvanud.

Abbatswoodist vasakul on Lovely Pink põõsas. Neid on ainult üks.

See on keskmine Goldfingeri põõsas. Neid on kokku neli tükki. Üks põõsas sai talve käest kõvasti räsida.

Lamba aruheina põõsad on ilusti juurdunud ja väiksemad taimed on ka kasvanud suuremaks.

Ka roomav metsvits Aurea unneb siin uues peenras ennast väga hästi ja on suuremaks kasvanud. Kuna siin saavad nad rohkem päikest, siis on osa lehti punaseks värvunud.

Ebatsuuga on ka ikka väga hoogu sattunud. Praegu on ta juba pikem kui Miina ja järgmisel aastal on ta juba minust ka pikem. Aga eelmine aasta kui ta veel kahe haruline oli, siis oli tal mulle vaevalt rinnuni. Kui me eelmine aasta selle ühe haru ära lõikasime ja vabastasime ta ümbritsevast võsast, siis sai ta sellise hoo sisse, et mõne aasta pärast on ta juba paari kolme meetrine.

See on plats, mille Miina puhtaks tegi neist kilpjalgadest ja maha lõigatud võsast. Vähemalt kilpjalgadega on selleks aastaks rahu majas. Järgmine aasta siis jätkub võitlus, aga siis juba teiste meetoditega.

Liivakast on ka ilusasti roheline. Ainult kellukad näevad kehvad välja.

Söötreiarohi on väga ilusti kasvanud ja hakkab vaikselt üle serva roomama.

Nõmm liivatee laieneb ka väga jõudsalt, aga see saab hoopis vist probleemiks. Ühe kukeharja põõsa on ta juba enda valdusesse haaranud. Kui liivatee kevadel on täis jõudu, siis peab kukeharjad ümber istutama.

Kalju kukehari ona ka hargnenud. Need teised on hiljem istutatud, mis ma siis külvasin hiljem kuna algul paistis, et esimest istutusest asja ei saa. Need on ka kasvanud, aga hargnema veel ei kipu.

See on augusti kuu alguses, puhkuse ajal istutatud nurmnelk Kanta-Libra.

See on siis parempoole nurk, kus on kuuetised kukeharjad, nende taga shmidti pujud ja päris taga nurmnelk Arctic Fire. Üks kahest pujust on väga kidur ja kahtlustan, et läheb välja. Aga teine see eest on ilusti kohanenud ja kasvab jõudsalt. Vasakul on hallid karvased kadakkaerad ja keskel siis maukleht.

Sidrun liivatee kipun ka juba lajutama ning tahab kivi endasse matta

Raudrohi ka õitseb täiega

Asalea Golden Sunset on oma lehed kõik punaskes värvinud. Aga seda võrsepõletiku ei paisa enam olevat. Eks siis järgmise aasta kevadel ole näha kuidas tal läheb. Kui järgmine aasta on kõik korras, siis istutame vist ta teise kohta.

Edasi siis läksime ja vaatasime kuidas rododel läheb. Need on ka ilusti kasvanud ja ainuke mure on ikkagi selle Catawbiense Grandiflorumiga. Enam nii palju lehti kollased polnud, aga ikkagi osa lehti ja varsi olid kollased ning mõned üksikud lehed olid ka maas. Samas on need ainul ühes varres olevad lehed. Teised varred on kõik ilusad. Ka pungad täitsa olemas.
Ka olid sinna rodode juurde nüüd mingid seened ennast kasvama sättinud. Kõikidel põõsastel olid ka ilusti pungad olemas ja Falling Snow-l oli neid kõige rohkem ja ka kõige suuremad. Aga ta oli ka vist neist kõige varasem õitseja.

Pilt kaugemalt siis kõikidest rododest. Pärast seda kui Miina puhkuse ajal nende esise ära puhastas on neile täitsa hea vaade. Siia ettepoole peaks veel saama mõned põõsad istutada nii, et kuused varjavad ära talvise päikese. Tahangi jaanuaris ikkagi siia tulla ja vaadata kaugel vari ulatub.

Siin siis pilt nendest kolmest koos kasvavast rododst. Natuke on ka näha neid kollaseid Catawbiense lehti.

Helgoland

See on kingituseks saadud Junifeuer

Catawbiense Grandiflorum. Siin on näha siis neid kollaseid lehti ja ka varsi.

Siin siis Catawbiense teise külje pealt. Teised varred on ilusad ja pungadega.

See on siis teistest natuke eraldi paiknev Falling Snow

Falling Snow pungad

Teisel pool kuuski rododest asub meil siis magnoolia Heaven Scent. Eelmine kord kui me puhkusel olime, siis panime paar toigast ja sidusime oksad nende kõlge, et põõsast vähe sirgemaks saada.

Edasi siis kõndisime metsa poole mööda seda metsa rada. Männi taimed olid ka ilusti kasvanud ja osa oli ikka väga palju selle aja jooksul pikkust visanud. See et me need kilpjalgadest vabastasime oli neile väga hästi mõjunud. Muidu oleks need ka enamus ära surnud. Kahjuks osa isegi olid seda teinud.
Edasi kõndisime veel tahapoole ja otsisime siis hübriidhaava taimi. Ka need olid enamuses kasvama läinud. Mõned üksikud olid ka ära surnud. Paistis, et neil surnutel oli latva hammustatud.
Pöördusime tagasi ja siis keerasime enne mände uuesti sinna lagendikule ning läksime krundi taha serva, kus on need suured männid. Seal oli kohati ikka palju jõhviakaid ja ka sookailu oli seal ühes kohas. Vaatasime seal ringi ja kõndisime siis tagasi pikki krundi serva kuni selle teerajani, mis viib maja kohani välja ja läksimegi seda kaudu tagasi.
Edasi hakkasime otsima kohta nende Serbia kuuskedele, sest minu esialgne paik ei osutunud kõige paremaks. Lõpuks siis leidsime paiga seal teeraja paremal enne seda haavasalu. See koht on ka maja koha pealt näha, aga on piisavalt kaugel, et kuuskede ilu kaugemalt näha. Liiga ligidalt ei oleks nende võra kuju näha.
Ma siis asusin auke kaevama ja Miina tegeles harliku kikkapuu istutamisega ning nartsisside ja ka tulpidega. Kuigi tulpide jaoks on vara, siis otsustasime ikkagi ära istutada, sest eks nad kasvavad siis kui temperatuur langeb. Aga võib olla õigel istutuse ajal ei ole üldse aegagi.
Sain just augud kaevatud kui korraga ilmus silmapiirile tume pilv. Ja natukese ajapärast käis üks kärgatus ja veel hiljem hakkas ka sadama. Me siis otsustasime, et käime ära Räpinas Ülol ja Merlel külas.
Räpinas oli tore istuta ja juttu puhuda, aga lõpuks surus aega takka ja pidime tagasi krundile minema, sest muidu oleks me jäänud ajahätta. Saimegi kuused ära istutud enam vähem enne kui pimedaks hakkas minema. Pool tundi hiljem oleks juba jama olnud. Kuused istutatud korjasime asjad kokku ja sõitsime ära Võrru.