Vahepeal toimunu

Pole juba ammu midagi postitanud, sest olid kiired ajad. Aga nüüd siis on toimunud muudatused ja asjad on arenenud nii nagu me plaanisime. Mitte küll 100%, aga enam vähem. Enam ei ole me Tallinna elanikud vaid oleme ajutiselt Tartumaa elanikud. Ajutiselt sellepärast, et momendil elame üürikorteris, aga ostsime Pärnale ligemale ühe 2 toalise korteri, mis vajab remonti. See korter maksis nii palju, et natuke rohkem kui kahe aasta üüriraha hoiab kokku.

Tallinnast kolisime ära puhkuse alguses ja peaaegu nädal läks kolimisele. Eks vahepeal sai ka natuke midagi muud tehtud, aga enamus ajast läks kolimisele ja sisseelamisele. Pärnal sai puhkuse ajal ka midagi tehtud, aga mitte eriti palju. Nagu ikka sai võideldud võsaga ja veel nipet näpet tehtud.

Tallinna korteri müügiga kiskus ka asi hapuks ja juba hakkasime arvama, et peame arvestama pikema ajaga, sest maakler ei olnud ka viimasel ajal eriti positiivne. Aga siis ilmus korraga kaks ostjat välja ja kiirem ostiski korteri ära. Toredad noored inimesed said endale hea korteri suhteliselt hea hinnaga. See on tore.

Mõtlesime siis et kuidas edasi. Kas kiiresti maja ehitama või võtta asja rahulikult. Ja ikkagi otsustasime, et teeme seda rahulikult ja pikema aja jooksul. Siis ei pea ka nii palju laenu võtma ning ka tervist säästab. Sellest ka plaan, et ostame ligemale odavama korteri. On ikka suur vahe kas Pärnale on kümneid kilomeetreid või mõned kilomeetrid. Täna saame siis selle korteri võtmed kätte ja alustame siis selle “putitamisega”. Seega jälle tööd jagub.

Halbu uudiseid on ka. Nimelt selgus augustis, et kool jääb lõpetamata. Põhjuseks on raha. Nimelt kaotan ma iga sessiga neljandikus palgast ja kuna nüüd on raha vaja uue korteri remondiks, siis seda pole. Lisaks oleks vaja olnud ehitada mingi aiaehitis, mis jällegi tahab raha. Ka vedas juba kevadest saati Tallinnas praktika asjus asi viltu kui mulle antud lubadused muudkui murti. Lõpuks läks ka prakti jaoks läinud puhkus osaliselt “raisku”, sest kokkulepitud ajal ei olnud minu jaoks aega. Kui lõpuks siin Tarumaal olime, siis oleks natukeseks ajaks küll aega leidnud, aga 3 nädalat mul poleks kusagilt võtta olnud.

Kahju, aga mis teha. Jäi küll ainult 3 sessi. Aga lihtsalt paberite pärast ma enam kannatama ei hakka. Niigi tegelikult sai sellepärast Tallinna korteri remonti palju venitatud ja seoses sellega ka raha kaotatud. Kui oleksime varem müüki saanud, siis oleks hind ka kõrgem olnud. Ja kui ma uurisin siis ka koolist, et kuidas tulevikus ka perspektiivi on, siis kahjuks on nii, et minu ehitaja paberitega on ikka palju suurem tõenäosus tasuvat tööd leida kui RAKi paberitega. Aga kui aus olla, ma läksingi ju sinna pigem endale õppima ja ma olen koolist saanud juba palju tarkust. Ega neis kolmes sessis eriti palju enam mulle uut polnud. Ainuke mis ma oleks tahtnud veel õppida on fotograafia. Aga seda saab ka eraldi kursustena.

Kahju, aga mis teha, et nii läks. Aga ega elus saagi kõike nii nagu tahaks.

Nüüd siis ka natuke aiajuttu. Rododega oli see kevad natuke kehvasti. Õitsejaid oli, aga vähe. Väga paljud õiepungad ei avanenud. Ma ei ole küll kindel, et kas oli mingi kindel põhjus, aga kahtlustan, et tegelikult oli mitmete halbade olude kokkusattumus. Üks asi oli see, et talvel lund polnud ja tegelikult ikkagi mingil ajal olid päris korralikud külmakraadid. Ka oli osadel põõsastel näha, et lume piiril olid osa lehed külmavõetud. Eks see ka asi mis ma koolist teada sain, et lumepiiril on külma kraadid suuremad. Vaasa ütles, et sellepärast ongi ka neil osadel taimedel kevadel nii, et keskelt on kahjustatud. Seal oli lumepiir.

Kuna lund polnud, siis oli ka kevad kuiv ja ega vihmagi kevadel ei tulnud. Ja paistis, et taimed ei raisanud jõudu õitsemisel vaid põhijõud läks uute võrsete kasvatamisele. Seda oli ka näha juuni lõpus kui enamus taimi nägid enam vähem terved välja. Eks see õitsemise põhiilu tulebki ju alles aastate pärast kui taimedel on juurestik suurem ja võra ka suurem.

Siin pilt siis Jaanipäeval. Näeb suhteliselt roheline ja metsik välja.

Tänu sellele, et õitsemisele jõudu ei läinud, siis nägime korralikke võrseid.

Praegu on taimed veel väikesed ja osa mustikaid paistavad isegi rohkem välja. Aga eks ajapikku see muutub. Kannatlik peab olema.

Aga see aasta on mustikate ja pohladega nii, et neid pole. Kevadine külm tegi ka pohladele liiga. Muidu on mustikatega tavaliselt nii olnud, aga see aasta ka pohladega. Ainult hübriidmustikatelt saime marju. Ka sinikad ei andnud see aasta saaki.

Jaanipäeval rodode juurde viiva tee servas kasvas selline tegelane.

Puhkuse ajal sai alustatud ka peenra rajamist, aga kuna aega oli vähe ja seal oli ka üks parajalt suur känd, siis saime selle valmis alles septembri alguseks. Aga hädasti oli seda vaja, sest osa taimi istus potiga maas juba eelmise aasta sügisest. Lisaks sai käidud Järvseljal ja sealt ka puid kaasa krabatud. Istutaime mõned pärnad ja valge pihlaka sordi ka. Pärnvahtra ka lõpuks istutasime Pärnale. See oli plaanis juba mitu aastat tagasi.

Siin siis see peenar. Ega see tegelikult valmis pole. Plaanin seda mõlemast otsast kevadel natuke laiendada ja lisaks siis servadesse midagi ikkagi panna. Praegu on osa taimi väga peenra servas, sest hiljem lisandub ruumi juurde. Ka on kindel, et aastatega osa taimi peab teise kohta minema. Aga see on kaugem tulevik, sest enamus taimi siin on aeglase kasvuga.

Siin ka otsast vaade. Kuigi ma esialgu tegin 2 meetrit laia peenra, siis kuhjates see mõõt kõvasti vähenes. Servata peenra viga ongi see, et osa ruumist läheb kaotsi.Mõtlesin, et paremasse serva laon turbapätsid, sest seal läheb edasi tee ja siis edasi juba “metsikum” loodus. Vasakule tuleb laduda mingist kivist serv, mis ulatub kõrgemale, et toestada kallakul asuvat ala ka.

Siin siis peenras ühed katsealused. Nimelt Järvseljal nägime alangi taimi ja uurisime, et need ju külmaõrnad. Vastus olid, et polegi nii külmaõrnad ja kui katta ning esimese talve üleelavad, siis isegi peaks õnnestuma kasvatada. Eks näis. Aga siin veel üks asi mis ma nüüd avastasin. MUl miskipärast “õnnestub” vahel enda teadmata tekitada mingeid korrapäraseid kujundeid. Siin siis nüüd teise nurga alt pildistades on näha, et kolmnurk on tekkinud. Samas kui istutamise ajal vaatasin ja sättisin, siis seda ei näinud. Ka elupuudega, mis sinna teeraja algusesse istutasime, ka nendega läks nii, et sättisin ja vaatasin paljude nurkade alt, aga hiljem selgus, et ühest kohast vaadates tekitavad taimed kaare. Aga eks neid kujundeid saab ka “lõhkuda”. Peaasi, et taimed kasvama hakkaksid.

Siin pilt kohast, mis oli veel üsna hiljuti võsane. Siin sai puhkuse ajal kõvasti tööd tehtud. Ei tundu just kuigi suur ala, aga kuna ma juurin neid põõsaid ja puid välja, siis on see ikka raske ja suur töö ning võtab palju aega. Ja juba on saanud reegliks, et puhkuse ajal on kuumalaine just sellel ajal kui ma seda tööd teen.

Siin siis teise nurga alt ka pilt. Siin on veel puid püsti, mis maha tuleb saagida. Siis läheb pilt veel avaramaks.

Siin pilt natuke edasipoole minnes. Ka siin sai kõvasti tööd tehtud.

Siin pilt ühest taimest, mis sai istutatud. Tegu Mandžuuria vahtraga. Pidi ilusa sügisese värvusega olema. Eks seda ole aastate pärast siis näha.

Siin on istutatud valge pihlaka `Lutescens` taim. Tema istutasime siia majakoha kõrvale, sest kõrgeks ta ei kasva ja siin on valgem kohta ka.

Metsatee äärde sai istutatud pärnvaher. Siin on tal esialgu ka kevadeks varju ka.

Need kolm pilti on tehtud Jaanipäeval ja panin need siia, sest siin on näha juba tulemusi võsaga võitlemise vastu ja kui natuke niita ka. Tänu sellele on meil tekkinud kohti kus kasvab palju rohkem niidutaimi. Enne siin neid polnud. Ka metsatee servas ja teel kasvab nüüd palju rohkem taimi. Ilus kaeda ja milline melu seal käib. Ma ütleks, et elu on tulnud sinna. Kui võrrelda selliseid alasid võsastunud alaga, siis võsastunud alas eriti palju melu ei näe. Meie krundil on tegelikult kohti kus saab niidu kooslusi harrastada. Sealjuures nagu näha pole vaja isegi kaevata ega külvata. Piisab kui korra kaks aastas niita. Tulevikus ma üritangi majast kaugemal selliseid alasid luua kus siis on ka üksikuid puid.

Aga siis selline lugu üle pika aja sai kirja. Ahjaa, üks asi veel tehnika maailma kohta ka. Üks põhjus miks ma blogimisega eriti tegeleda ei tahtnud on see, et mu “vana” arvuti hakkas lagunema ja sellega oli ikka väga ebamugav toimetada. Ekraani sai lõpuks vaadata 45 kraadi all. Lisaks aku täitsa läbi ja voolujuhe hakkas ka jupsima. Aga eks oli ka juba vanust, 2 aastat garantiid oli just kuu aega läbi saanud kui jamasid hakkas tekkima. Nii, et “aitäh” HP meestele. Mina enam sellist s…a (saast) ei osta ega soovita. Kusjuures tegemist Pavilion G6 arvutiga, mis maksis natuke üle 700 euro. Nüüd oman Asust ja loodan, et see on parem. Garantii on Asusel 3 aastat. Teistele ka ei soovita HP.