Meie siis saatsime sügise alguse Pärnal. Reede õhtal sai sõidetud ära lõunasse, et siis lauba hommikul saaks Järvseljale sõita. Kuna reedel oli ilm ilus siis oli ka õhtal seal veel valge kui sinna jõudsime. Aga ega seda kauaks polnud, sest sai üsna napilt enne päikese loojumist sinna jõutud. Pakkisime siis taimed maha ja sõitsime ära linna.
Laupäeva hommik oli suhteliselt jahe, aga ilus. Asusime siis Järvselja poole teele ja jõudsime poole kümne paiku sinna. Sai natuke juttu aetud ja siis männi taimedega Pärna poole teele asutud. Pärnal siis sai alustuseks tegeletud seal sissesõidutee servas oleva alaga, aga siis tuli meila külalisi elektrikapi suhtes ja tegelesin natuke sellega. Edasi põrutasin mina mändidega ja siis põisenelasega taha poole.
Vaatasin siis üle ka kohe kuidas rododel läheb. Seal üllatusi polnud, kõik korras ja osadel heitlehelistel oli ilus sügisrüü seljas. Ka need walteri kobarküüvitsad olid ilusad.
Kõigepealt siis sai istutatud ära lodjap-põisenelas Mindia. Edasi leidsid kohad siis veel viis valge männi taime ja siis lõppeks ka veel kolm ebajasmiin Aurea põõsast. Mis eriti hea oli see, et natukene aega peale seda hakkas ka vihma sadama. Ja kohe korralikult. Nii et kastma me eriti palju ei pidanud. Aga kilpjalad on see aasta ikka väga võimsad. Osa neist on lausa 1,7-1,8 meetri kõrgused. Lisaks siis sai istutatud ka krookuseid ja puškiiniaid ning armeenia kobarhüatsinte. Koos vihmaga sai ka ära istutatud mandžuuria pähklipuu.
Pühapäeval sai siis jälle varakult platsis oldud ja alustasime siis selle sissesõidutee serva puhastamist ja istutasime sinna ülejäänud krookused. Ära sai ka veel istutatud liatrised ja lõppeks ka veel see paju Ural. peale lõuna sai siis teele asutud Tallinna poole.
Siin siis pilt tehtud rodo alast. Siin oli pilt juba päris värviline. Aga mingeid halbu üllatusi polnud. Esiplaanil siis magnoolia Susan, mis on ilusti kohanenud.
Siin pilt nendest rododest kännu juures, mis sai sinna ise tassitud. PJM Elite taimed on ikka väga võimsalt kasvanud ja seda olenemata sellest, et kevadine külm palju võrseid ära võttis.
See on siin harilik kenarbik, mis on ka ilusti kohanenud ja kasvab jõudsalt.
Siin siis esiplaanil kollakasroheliste lehtedega lepalehine kletra ja paremal jaapani vaher Aconitifolium ning vasakul on heitleheline rodo Crithoper Wren.
See siis Cristhoper Wren. Osa lehti olid ikka eriti punased, lausa tulipunased. Oli ikka väga ilus kaeda.
Jaapani vaher Aconitifolium oli ka väga punaste lehtedega.
See on heitleheline rodo Schneegold. Tema lehed ei olnud päris punased vaid pronksi karva.
Siin on kaks Walteri kobarküüvitsa Rainbow taime. Nende lehed olid ka sellist tumepunast karva.
See on PMA Tigerstedt. Paistab, et järgmine kevad näeb tema poolt ka omajagu õisi. Osadel rododel on juba õiepungad päris suured, aga osadel on need veel väikesed ja osadel neid üldse vähe. Aga eks esimene aasta peale istutamist ei olegi loota, et toimuks kohe massiline õitsemine. Osa rodosid kindlasti põeb aastakese ja siis paari aasta pärast juba näeb rohkem õisi. Kui just külm liiga ei tee.
See on Cunningham´s White. Õiepungad on ka sellel rodol juba ilusad ja suured ning neid ka jagub.
See on Catharin Van Tol. Ka õiepungi täis, aga eks ole näha kuda siis need ka talve üle elavad. See on nüüd sihuke “piiripealne” sort.
Siin pilt ligemalt nendest kahest PJM Elite rodost. Osa lehti olid ka värvunud juba punaseks.
Need siin on kilpjalad. Kuigi need on ühed parajad tüütused kui need “vales kohas” kasvavad, siis sügisel pakuvad need natuke “tasuvad” selle eest silmailuga.
Kollase männi juurde sai “seltsiks” istutatud kolm ebajasmiin Aurea põõsast. Siin on selle rodode juurde viiva tee teine käänaku koht ja siia need sobivad küll. Siin on palju päikest ja pinnas on ka liivane. Lisaks istutasime siia veel ka Sieberi krookused Tricolor.
Siin on siis see lodjap-põisenelas Mindia. Praegu ta eriti välja ei paista, aga juba järgmisel aastal kui ümbrus on roheline, peaks pilt hoopis teine olema. Selle põõsa alla me istutasime ka krookused. Sinna said siis Miss Vain sibulad.
Siin pilt ühest valge männi taimest. Panime ka kõigile viiele taimele toikad ära. Hiljem siis lisame sinna ka aiavõrgud. Võrk ise sai ka juba Pärnale toimetatud.
Metsatee ääres on siis meil seal ka üks harilik lodjapuu. Suvel see eriti silma ei paistnud, aga nüüd jäi kohe silma oma punaste marjadega.
See on magnoolia Heaven Scent, mis sai suve alguses maani maha lõigatud. Tema on ilusti kosunud ja vihmane suvi oli meeltmööda. Aga ümbrus on natuke võssa kasvanud. Samas varjab see võsa natukene päikest ja magnoolia ei ole väga kõrvetava päikese käes. Aga eks sügisel või varakevadel peab võsa ka piirama. Magnoolia kõrval kasvavad, aga mingid kõrrelised, mis on päris ilusad. Ei tea, kas tegemist on mingi kastiku liigiga.
Falling Snow-l aga ei ole õiepungad veel eriti palju arenenud.
Helgoland-l polnud ka õiepungi ollagi. Vaatasin, et eelmine aasta oli juba oktoobri keskel mõlemal rodol õiepungi hulgim ja need olid suured. Ei tea, kas siis see aasta need neil ei tulegi? kui ei, siis kolime ka need kaks kevadel ära teiste juurde.
See on Mandžuuria pähklipuu. Näeb teine siis üsna armetu välja, sest enamus lehti langes juba enne istutamist maha. Aga eks siis kevadel näeb rohkem lehti. Sai teine istutatud sinna vahtrate kõrvale. Kuna kõrval olevad vahtrad lähevad likvideerimisele ja ka remmelgas, siis tulevikus on seal valgust ja pinnas on ka viljakas.
Siin on siis näha kui palju me jõudsime seal sissesõidutee servas puhastust teha. Siin oli “madistamist” ikka väga palju. Juured jooksid risti ja rästi ning paakspuu, vahtra, remmelga ning lepa võrseid ja juuri ja kände oli siin meeletult. Juurisime enamuse välja. Paar üksikud ja suuremat kändu jäi küll alles, sest ajapuudus oli. Aga pinnas on siin viljakas ja vett läbilaskev. Tee servas oli ka sõnajalgi, mis me ka alles jätsime.
Siin pilt ligemalt, kus on siis näha, et teiseltpoolt palki puhastasime ka seda ala. Aga puhastada on veel palju. Palgist teepoole istutasime krookused Yellow Mammouth ja Flower Record ning teisele poole puškiiniaid, armeenia kobarhüatsinte ja armeenia kobarhüatsindi sorti Mount Hood. Tegelikult jäi meel veel sibulaid istutamata. Siia ettepoole istutame me veel ka kaljutulbi sibulaid. Aga aega jäi väheks ja tulpidega pole kiiret ka.
Tekkis ka mõte, et äkki peaks siis hiljem siia ka veel mingit kõrrelist külvama või siis hoopis muru. Ei tea, peab kaaluma väheke. Muru siia ma tegelikult ei tahaks, aga mingi sügisel ilus kõrreline võiks küll siin olla. Äkki mingi stepirohi. Kui kellegil on mõtteid, andke teada.
Olin juba pikemat aega kaalunud mõtet, et peaks ka tähkjas liatrise muretsema ja kui me Calmias käisime, siis saigi kaks taime kaasa ostetud kuna need olid seal soodsalt saadaval. Istutasin need hostade juurde. Enne uurisin A.Kährilt ka, et ei tea, kas ikka sobib sinna ja tema arvas, et küll sobib. Ise arvan, et pinnas on siiski liiga niiske seal. Näis kuidas need seal kasvavad.
See siin on paju Ural, mille saime Laante aeda külastades. See koht on siin ajutine ja kui saab siis istutame selle ümber niiskema kohapeale.
Lõpetuseks võib öelda, et kuigi sai palju tehtud, siis jäi ka asju mida oleks tahtnud veel ära teha. aga mis teha, see on see sügise viga, et päevad jäävad üha lühemaks ja ei saa nii kaua Pärnal “asjatada” kui suvel või kevadel. Aga eks siis järgmine kord saab siis ka tegemata tööd ära teha. ilusat sügise algust kõigile.
Kuna hommikul oli ilus ilma, siis mõtlesime, et käime ka korra ära üle jõe botaanikaaias. Kui me natuke peale kümmet sinna jõudsime oli parkla tühi ja inimesi vähe. Õhk oli ka minu jaoks mõnusalt jahe. Nagu ikka kombeks siis alustasime rododendronite juurest. Sinna pole sügis veel eriti jõudnud. Heitlehelised rodod oli veel rohelised, mõned punased “salgud” olid kollasel rodol. Aga kui me sinna rodode juurde jõudsime, siis märkasime, et meil on seal kaaslane, pruun orav. Hüppas siis teine seal ringi ja otsis endale sarapuu pähkleid. Lõpuks ronis ühe sarapuu otsa ja hakkas pähkleid nosima. Proovisin ka pilte teha, aga eriti ei õnnestunud.
Korraga avastasin, et seal üks rodo õitseb. See oli rh. russatum. Ja mitte mõne õiega vaid ikka õisikute kaupa ja hulgim. Vot sulle säh. Ma siin uurisin netist ja sain nagu aru, et meie kliimas sellega eriti lootust pole. Kuskil oli kirjas, et kannatab vaid 20 kraadi ja kusagil oli et 25 kraadi. Aga seal kust see nüüd õitses, on kindlasti talviti rohkem kui 25 kraadi. Ja lisaks kasvab see ka seal Soome aias mida ma olen jälginud ning seal on olnud oma 30 miinust. Seega ikkagi tasuks proovida.
Ka kletra õitses seal ilusti. Aga õisikuid oli vähe ja rohkem olid lehed silmapaistvamad. Karta on, et see on vähesest päikesest. Aga enamus rodopõõsaid olid ilusad ja needki, mis olid kevadel räsitud ilmega, olid taastunud. See suvi oli neile kosutav.
Siin siis see orav kes seal rõõmsalt ringi kalpsas ja pähkleid praksutas
See on see rh. russatum ehk punane rododendron. Õitses ikka täiega. Ei tea, mis ta siis kevadel teeb.
Siin üks suur põõsas, mis on mustika põõsas. Vähemasti marjad olid küll mustika omad ja kännasmustikas peaks ka praegu sihuke punane olema. Silti kahjuks ei leidnud, et siis teada saada millega täpsemalt tegu on.
Rodode juures jalutasime, siis mööda oja kallast alpiaiani. Alpiaias oli ka veel õitsejaid. Ka andsid seal veel värvi osade taimede lehed. Eriti ilusad olid osa liivateesid. Aga oli näha, et osa peenraid oli talveks juba ettevalmistatud.
Siin siis Alpiaia taga osas olev peenar kus õitsesid päevakübarad ja taga preeria päevalilled.
Siin üksik suur lobeelia. Kui neid siin nüüd hulgim oleks, siis oleks ilus vaade.
Alpiaia alumises osas õitses hunnitu punanupp. Sellest punanupust on ka igavesti ilusaid liike ja sorte.
Alpiaiast jalutasime edasi siis läbi sügislille peenarde. Sügislilled ka juba seal õitsesid ja olid ainukesed iluandjad seal peenardes. Sealt edasi läksime siis hostade juurde. Ega hostad enam eriti ilusad välja ei näe. Aga selle eest oli seal igast muid õitsejaid nagu astrid ja ka lehtdekoratiivseid taimi. Aga seal kõrgemal olnud osas õitsesid aedhortensiad ja üks põõsas oli ikka eriti rohkelt õisi täis. Kuna põõsas ise oli ka veel oma 2 meetri kõrgube siis oli vägev vaatepilt küll.
Hostade vahel “kükitas” üks eriti ilusa värviga taime grupp. kirjade järgi tegemist Hiina astilbe Pumila sordiga.
Siin selle astilbe õisikud ligemalt. Ilusad lillakassinised õied
See on siberi männasmailiane. Need äraõitsenud õisikud on päris efektsed. Aga juulis ja augustis võis siin olla ilus sinine vaatepilt kui need õisikud veel õites olid.
Siin siis üks aedhortensia, ei tea kas see vist on see Grandiflora. Ma ei ole küll eriline hortensia fänn, aga selline suur õite rohke põõsas on ikka vastupandamatu küll. Miina ka ütles, et me peame ka ikka sinna Pärnale mõne istutama. No ikka saab, aga mul see nimekiri juba nõnna pikk, et ei tea kuna ma seda veel jõuan.
Sealt hortensiate juurest jalutasime edasi ringiga sinna kikkapuude juurde, et ka nende sügisrüüsid kaeda. Enne kikkapuid oli paremat kätt üks suur parukapuu põõsas või siis põõsastik. Sinna ette oli ka veel istutatud punaselehine sort, mis oli oma 1,5 meetrit kõrge ja veel ei õitsenud. Aga mis mulle imelik tundus, et miks see nii ligidale selle suurele parukapuule oli istutatud. Ei tea, kas nad siis ajapikku seda suurt lõikavad tagasi, et siis nagu sulanduksid kokku.
Siit siis vaade sinna kikkapuude suunas. paremal siis on need parukapuud
Siin siis parukapuud ligemalt ja taamalt kaugemalt paistab ka kikkapuu oma punase rüüga. Vasakul on näha ka natuke maacki kikkapuud ka.
Selline nägi siis parukapuu välja
Teiste kikkapuude taga on üks eriti ilus kikkapuu, see on väheseõieline kikkapuu. Olen seda juba pikemat aega vaadanud üle jõe, sealt on sellest hoopis parem vaade. Ei tea kuda ta vaeseke küll siia taha nurka sattus. Kohe kuidagi ei ole ta seda kohta väärt. Vääriks palju paremat kohta.
Kikkapuude juurest jalutasime siis edasi ja korraga nägin üht huvitava lehestikuga põõsast. Läksin seda ligemale uurima, sest ma kahtlustasin, et see on kolmeastlaline glediitsia. olin just mingi aega tagasi selle kohta uurinud. Ja see ta oligi. Igavesti suured astlad sellel põõsal. Tegelikult peaks see hoopis puu olema, aga seal oli see põõsas. Selle okkalise põõsa juurest kulges meie retk edasi ja jõudsime siis nagu ikka põispõõsaste juurde. Need olid ka nagu ikka osaliselt täis “põisi” ja ka õisi.
See on siis see kolmeastlaline glediitsia. Sihuke omapäraste lehtedega puu. Aga kui sellest saaks piirde kasvatada, siis mina küll siit läbi tungida ei tahaks. Lehed on hariliku robiinia sarnased, aga nad pididki ühest sugupuust olema.
Siin siis glediitsia lehed ligemalt
See on euroopa põispõõsas. Praegu oli sellel veel õisi.
Õied ligemalt ka
Sealt põispõõsa juurest jalutasime siis edasi nii nagu teerada meid viis. Osadele puudele pole sügis veel kohale jõudnud. Sahhalini kirsipuu oli veel roheline ja polnud oma sügisrüüd selga tõmmanud. Aga sügis pole enam kaugel ja paari nädala pärast peaks ka sellel lehed punaseks minema. Edasi käisime korra vahtrate juures ja siis käisime ka rosaariumis ära. Seal oli ka ilus vaade ja lõhnu ka oi kui palju.
Edasi jalutasime läbi pojangide magnooliate juurde. Isegi seal oli veel õitseja. Sieboldi magnoolia õitses. Seal samas olid ka kõrrelised. Kõrrelised on ka just suve lõpus ja sügisel ilusad. Siis pääseb ka esile nende ilu, sest õitsejaid enam nii palju pole. Kuigi jah, seal samas oli jaapani budleia.
Ringkäik lõppes meil siis talveaia ees kuhu oli rajatud mitu lilleaasa koos kõrrelistega. See oli väga ilus vaade. Ja siis veel need kujud seal, kes “tööd” tegid. Need ei olnud tegelikult vist lilleaasad vaid hoopis põllud, sest seal olid lilled nisu ja rukki sees. Väga ilus kompositsioon.
Üks vaher oli osaliselt punaseks värvunud
Mulle see kompositsioon meeldis nii väga, et ma läksin tagasi ja tegin sellest pildi
Sellised õied siis olid sieboldi magnoolial ja osa õisi oli veel avanemata
Selline nägi välja siis suvelõpu kõrreliste peenar
See on jaapani budleia. See põõsas on suur liblikate meelitaja. Õisikutel oli päris palju liblikaid
Siin üks õisik koos liblikaga
Siin on pilt tehtud lavendli ja iisopi peenrast. Vasakul on lavendlid ja paremal iisopid
Siin siis ilutsevad harilikud iisopid. Ma ei pannudki enne tähele, et seal taga on ühed omamoodi ilusat värvi sõnajalad.
Sihukesed tegelased siis jalutasid seal põlla pääl ringi
Rukkililled on üks igavesti ilus umbroht
See on teine põld
See on juba kolmas “põld”
Lõpetuseks siis oli ilus pühapäev ja loodame, et siis oktoobri alguses tuleb veel ilusat ilma ja saab veelkord siis teha ühe toreda külaskäigu sinna. praegu veel ei olnud puud värvilised ja läheb veel paar kolm nädalat aega.
