Sügise algus Pärnal

Meie siis saatsime sügise alguse Pärnal. Reede õhtal sai sõidetud ära lõunasse, et siis lauba hommikul saaks Järvseljale sõita. Kuna reedel oli ilm ilus siis oli ka õhtal seal veel valge kui sinna jõudsime. Aga ega seda kauaks polnud, sest sai üsna napilt enne päikese loojumist sinna jõutud. Pakkisime siis taimed maha ja sõitsime ära linna.

Laupäeva hommik oli suhteliselt jahe, aga ilus. Asusime siis Järvselja poole teele ja jõudsime poole kümne paiku sinna. Sai natuke juttu aetud ja siis männi taimedega Pärna poole teele asutud. Pärnal siis sai alustuseks tegeletud seal sissesõidutee servas oleva alaga, aga siis tuli meila külalisi elektrikapi suhtes ja tegelesin natuke sellega. Edasi põrutasin mina mändidega ja siis põisenelasega taha poole.

Vaatasin siis üle ka kohe kuidas rododel läheb. Seal üllatusi polnud, kõik korras ja osadel heitlehelistel oli ilus sügisrüü seljas. Ka need walteri kobarküüvitsad olid ilusad.

Kõigepealt siis sai istutatud ära lodjap-põisenelas Mindia. Edasi leidsid kohad siis veel viis valge männi taime ja siis lõppeks ka veel kolm ebajasmiin Aurea põõsast. Mis eriti hea oli see, et natukene aega peale seda hakkas ka vihma sadama. Ja kohe korralikult. Nii et kastma me eriti palju ei pidanud. Aga kilpjalad on see aasta ikka väga võimsad. Osa neist on lausa 1,7-1,8 meetri kõrgused. Lisaks siis sai istutatud ka krookuseid ja puškiiniaid ning armeenia kobarhüatsinte. Koos vihmaga sai ka ära istutatud mandžuuria pähklipuu.

Pühapäeval sai siis jälle varakult platsis oldud ja alustasime siis selle sissesõidutee serva puhastamist ja istutasime sinna ülejäänud krookused. Ära sai ka veel istutatud liatrised ja lõppeks ka veel see paju Ural. peale lõuna sai siis teele asutud Tallinna poole.

Siin siis pilt tehtud rodo alast. Siin oli pilt juba päris värviline. Aga mingeid halbu üllatusi polnud. Esiplaanil siis magnoolia Susan, mis on ilusti kohanenud.

Siin pilt nendest rododest kännu juures, mis sai sinna ise tassitud. PJM Elite taimed on ikka väga võimsalt kasvanud ja seda olenemata sellest, et kevadine külm palju võrseid ära võttis.

See on siin harilik kenarbik, mis on ka ilusti kohanenud ja kasvab jõudsalt.

Siin siis esiplaanil kollakasroheliste lehtedega lepalehine kletra ja paremal jaapani vaher Aconitifolium ning vasakul on heitleheline rodo Crithoper Wren.

See siis Cristhoper Wren. Osa lehti olid ikka eriti punased, lausa tulipunased. Oli ikka väga ilus kaeda.

Jaapani vaher Aconitifolium oli ka väga punaste lehtedega.

See on heitleheline rodo Schneegold. Tema lehed ei olnud päris punased vaid pronksi karva.

Siin on kaks Walteri kobarküüvitsa Rainbow taime. Nende lehed olid ka sellist tumepunast karva.

See on PMA Tigerstedt. Paistab, et järgmine kevad näeb tema poolt ka omajagu õisi. Osadel rododel on juba õiepungad päris suured, aga osadel on need veel väikesed ja osadel neid üldse vähe. Aga eks esimene aasta peale istutamist ei olegi loota, et toimuks kohe massiline õitsemine. Osa rodosid kindlasti põeb aastakese ja siis paari aasta pärast juba näeb rohkem õisi. Kui just külm liiga ei tee.

See on Cunningham´s White. Õiepungad on ka sellel rodol juba ilusad ja suured ning neid ka jagub.

See on Catharin Van Tol. Ka õiepungi täis, aga eks ole näha kuda siis need ka talve üle elavad. See on nüüd sihuke “piiripealne” sort.

Siin pilt ligemalt nendest kahest PJM Elite rodost. Osa lehti olid ka värvunud juba punaseks.

Need siin on kilpjalad. Kuigi need on ühed parajad tüütused kui need “vales kohas” kasvavad, siis sügisel pakuvad need natuke “tasuvad” selle eest silmailuga.

Kollase männi juurde sai “seltsiks” istutatud kolm ebajasmiin Aurea põõsast. Siin on selle rodode juurde viiva tee teine käänaku koht ja siia need sobivad küll. Siin on palju päikest ja pinnas on ka liivane. Lisaks istutasime siia veel ka Sieberi krookused Tricolor.

Siin on siis see lodjap-põisenelas Mindia. Praegu ta eriti välja ei paista, aga juba järgmisel aastal kui ümbrus on roheline, peaks pilt hoopis teine olema. Selle põõsa alla me istutasime ka krookused. Sinna said siis Miss Vain sibulad.

Siin pilt ühest valge männi taimest. Panime ka kõigile viiele taimele toikad ära. Hiljem siis lisame sinna ka aiavõrgud. Võrk ise sai ka juba Pärnale toimetatud.

Metsatee ääres on siis meil seal ka üks harilik lodjapuu. Suvel see eriti silma ei paistnud, aga nüüd jäi kohe silma oma punaste marjadega.

See on magnoolia Heaven Scent, mis sai suve alguses maani maha lõigatud. Tema on ilusti kosunud ja vihmane suvi oli meeltmööda. Aga ümbrus on natuke võssa kasvanud. Samas varjab see võsa natukene päikest ja magnoolia ei ole väga kõrvetava päikese käes. Aga eks sügisel või varakevadel peab võsa ka piirama. Magnoolia kõrval kasvavad, aga mingid kõrrelised, mis on päris ilusad. Ei tea, kas tegemist on mingi kastiku liigiga.

Falling Snow-l aga ei ole õiepungad veel eriti palju arenenud.

Helgoland-l polnud ka õiepungi ollagi. Vaatasin, et eelmine aasta oli juba oktoobri keskel mõlemal rodol õiepungi hulgim ja need olid suured. Ei tea, kas siis see aasta need neil ei tulegi? kui ei, siis kolime ka need kaks kevadel ära teiste juurde.

See on Mandžuuria pähklipuu. Näeb teine siis üsna armetu välja, sest enamus lehti langes juba enne istutamist maha. Aga eks siis kevadel näeb rohkem lehti. Sai teine istutatud sinna vahtrate kõrvale. Kuna kõrval olevad vahtrad lähevad likvideerimisele ja ka remmelgas, siis tulevikus on seal valgust ja pinnas on ka viljakas.

Siin on siis näha kui palju me jõudsime seal sissesõidutee servas puhastust teha. Siin oli “madistamist” ikka väga palju. Juured jooksid risti ja rästi ning paakspuu, vahtra, remmelga ning lepa võrseid ja juuri ja kände oli siin meeletult. Juurisime enamuse välja. Paar üksikud ja suuremat kändu jäi küll alles, sest ajapuudus oli. Aga pinnas on siin viljakas ja vett läbilaskev. Tee servas oli ka sõnajalgi, mis me ka alles jätsime.

Siin pilt ligemalt, kus on siis näha, et teiseltpoolt palki puhastasime ka seda ala. Aga puhastada on veel palju. Palgist teepoole istutasime krookused Yellow Mammouth ja Flower Record ning teisele poole puškiiniaid, armeenia kobarhüatsinte ja armeenia kobarhüatsindi sorti Mount Hood. Tegelikult jäi meel veel sibulaid istutamata. Siia ettepoole istutame me veel ka kaljutulbi sibulaid. Aga aega jäi väheks ja tulpidega pole kiiret ka.

Tekkis ka mõte, et äkki peaks siis hiljem siia ka veel mingit kõrrelist külvama või siis hoopis muru. Ei tea, peab kaaluma väheke. Muru siia ma tegelikult ei tahaks, aga mingi sügisel ilus kõrreline võiks küll siin olla. Äkki mingi stepirohi. Kui kellegil on mõtteid, andke teada.

Olin juba pikemat aega kaalunud mõtet, et peaks ka tähkjas liatrise muretsema ja kui me Calmias käisime, siis saigi kaks taime kaasa ostetud kuna need olid seal soodsalt saadaval. Istutasin need hostade juurde. Enne uurisin A.Kährilt ka, et ei tea, kas ikka sobib sinna ja tema arvas, et küll sobib. Ise arvan, et pinnas on siiski liiga niiske seal. Näis kuidas need seal kasvavad.

See siin on paju Ural, mille saime Laante aeda külastades. See koht on siin ajutine ja kui saab siis istutame selle ümber niiskema kohapeale.

Lõpetuseks võib öelda, et kuigi sai palju tehtud, siis jäi ka asju mida oleks tahtnud veel ära teha. aga mis teha, see on see sügise viga, et päevad jäävad üha lühemaks ja ei saa nii kaua Pärnal “asjatada” kui suvel või kevadel. Aga eks siis järgmine kord saab siis ka tegemata tööd ära teha. ilusat sügise algust kõigile.