Teisipäev, 24. aprill 2012

Karvane piiphein

Ma juba pikemat aega mõtlesin, et peaks tuvastama selle üksiku puhma seal vahtra salus. See meeldib mulle ja jätsin selle põhjusega alles. Nüüd siis natuke raamatutes uurimist ja pildi vaatamist jõudsin mina järeldusele, et tegu on piipheinaga. Aga vot kas tegu on karvase piipheinaga, seda peab veel uurima. Kõik muu paistab klappivat, aga no karvu ma küll ei mäleta, et oleks lehtedel olnud. Eks ma siis inspekteerin seda põõsast järgmine kord korralikumalt.


Esmaspäev, 23. aprill 2012

Kes on metsas kõige ohtliku loom? Õige, see on inimene.

Istusin teleka ees ja kuulan kuda seal siis hoiatatakse, et Pirital liigub mõmmi ringi ja ei tohiks metsa minna. Ms siis saab, ei lähegi metsa jalutama. No nii ikka ei lähe, lähen ikka, lihtsalt pean silmad ja kõrvad lahti hoidma. Joosta ei tohi, seda ma tean.
Aga siis küsiti Mati Kaalu käest, et milline loom on kõige ohtlikum loom metsas ja vastus oli, et ei ole hullemat looma metsas kui inimene ja jutt jummala õige. On normaalseid inimesi, aga on ka ikka selliseid tegelasi, et no ei tea, kas neid ikka saabki normaalseks pidada. Lisaks olen täheldanud, et ega enamus loomi ikka teerada eriti täis lase, aga see inimeseloom just sinna need oma ülejäägid lasebki ja kui veel ebahügieenilisest toidu tarbimisest kõht ka lahti on, siis on ikka täitsa jube. Üks hunnik haises seal ühes kohas pea kaks kuud, ei võtnud vihm ega päike seda. Ju keemiat nii täis.
Aga õnneks on pärast seda puhastuskampaaniat ikka teadlikus tõusnud ja prahti jäetakse ikka palju vähem metsa alla. Aga on ikka inimesi kellel vaja oma viinapudelid või rehvid metsa alla sokutada. Ei saa aru miks, kui neid saab tasuta veel ära anda. Kuigi jah alkoholipudelite eest ei saa raha ja neid siis ei korja keegi ära ka. No vot on poliitika, laste limonaadi pudelile uhasivad taara hinna otsa ja vee pudelile ka, mis iseenest õige, aga viinapudelile ei pannud. No mille kuradi pärast siis see alkoholi pudel nii eriline on? Ma uhaks sinna ikka korraliku pandihinna, seda ju tarbitakse ka parajalt palju. Siis ei vedeleks neid ka nii palju igalpool.
Ma ise olen mõelnud, et kuna paljud inimesed ei viitsi tegeleda prügiga ja loobivad seda sinna kuhu ei tohi, siis on ikkagi ka need "prügikollid" üks vajalik osa meie ühiskonnast. Seni kuni kõik "kultuursed" inimesed ei õpi ära, et prügi koht ei ole metsa all või kusagil tänval, siis peab keegi ju sellega tegelema. Ja need "kultuursed" inimesed peavadki selle eest maksma. Loodus on ikka väärtus mida meie tegelikult peaksime hindama, ilma milleta me ei hingaks, sööks ega jooks.
Nii et "looduse kroon", oleks aega aru saada, et loodusega ei võidelda, vaid austatakse ja proovitakse koostööd teha.
Ega ma ka nüüd mingi supernäidis ole, aga ma üritan.
Ilusat kevade jätku kõigile ja minge jalutama metsa, parki või mujale loodusesse ning nautigem seda mis tõeliselt on väärtus, mitte ärgem elagem tehiskeskonnas arvates, et seda meil ainult vaja ongi!

Esmaspäev, 16. aprill 2012

Ilus kevadine pühapäev

Otsustasime siis et käime kõik kolmekesi koos 15 aprillil ära, sest pärast seda enam enne mai kuu puhkust sellist võimalust ei tule, aga käija oleks varem vaja. Ka lubas ilmateade ilusta ilma selleks pühapäevaks. Otsust tehtud ja siis panimegi lauüäeva õhtal Võru poole teele, et siis pühapäeval varakult Pärnal platsis olla.
Pühapäeva hommik oli Võrus külm ja auto akende järgi oli olnud ka vist miinust või 0-i öösel. Aga samas paistis hommikul ilus päike ja see soojendas usinasti õhku.
Pärnale jõudsime vist kusagil kella 9 paiku, täpselt enam ei mäleta, aga päike säras pilvitus taevas ja õhk oli juba siis parajalt soe ning tuult polnud üldse. Fantastiline kevadine hommik oli. Vahetasime siis riided ja ajasime kummikud jalga ning hakkasime siis vaikselt ringi vaatama. Vaatasime üle rodod ja nüüd tekkis meis kahtlus, et see õnnetu Junifeuer vist pole ikkagi nii väga külma saanud kui vist ikkagi päikesekõrvetuse saanud. Sealt kuuse tagant mingil jala vist ikkagi päike selle Junifeuerini ulatus. Asi on ka selles, et ma ei tõmmanud multsi sügisel laiemale ja see nüüd hoiab ikka veel maa külmununa, aga just nüüd onju päike juba päris kõrgel ja teeb kurja.
Asi selles ka et osa õiepungi paistsid olevat kõvad ja korralikud. Osa oli küll pehmed ja pudenesid laiali, aga osa paistis olevat ok. Seega ei saanud külm ikkagi liiga teha. me ei lõiganud ära võrseid, sest pungad paistsid veel ok olevad ja äkki saab veel mõnest asja. kakkusime ka multssi kõikidel rordodel laiali, et soe õhk pääseks maad sulatama.
Edasi "pakkisime" magnoolia talvekattest lahti. Sellega paistis kõik korras olevat. Pungad olid ka ilusad ja natuke rohelised. Eks siis näha ole. Ka multsi kakkusime lahti. Muld oli tegelikult juba suhteliselt sulanud.
Edasi vaatasime üle männitaimed ja sealt edasi vaatasime üle uue koha rododele. Plaanime uued rodod sinna tahapoole istutada, kus on see pisike kuuskede salu kui nii võib öelda. Sellest põhjapoole jääb ka juba männimetsa serv, mis varjavad ära ka lõunapäikese. Samas peaks suvel hommiku ja võib olla ka õhtupäike sinna paistma. Aga varakevadise päikese peaks männid ära varjama. Vähemalt ka see päev oli seal vari ja pilvitu taevas. Samas poole kuu pärast on päike juba kõrgemal ja osa päikest peaks ka sinna paistma.
Sealsamas natuke kaugemal oli ka päikesepaistelist ala kuhu saaks siis istutada heitlehelised rodod.
Ainuke asi mis on, et enne peab seal siis ka kaskesid maha võtma. Samas annab see võimaluse noortele mändidele, mis seal hajusalt kasvavad.
Edasi võtsime tünnid ja tõime vett taimedele ning kastsime lillesibulaid ja põõsaid. Ka kastsin ma rodosid, et veega natukenegi maapinda sulatada. Mingil määral võib olla see isegi aitas, aga võib olla mitte ja hoopis soe õhk sulatas pinda. Kastsin ka magnooliat kõvasti. Vett läks palju ja tegime ka teise satsi vee järgi vahepeal.
Vahepeal siis vedasime oksi lõkke kohale ja siis 11 paiku süütasime ka lõkke. Alguses see plaanis polnud, aga kuna ilm oli ilus ja tuult ei olnud siis kasutasime võimalust.
Kui me alguses krundile jõudsime, siis selle värdforsüütia all olid krookused juba korralikult lehtede alt välja tulnud ja hakkasid vaikselt õitsemiseks valmistuma. Päeva edenedes ja kui päike peale paistma hakkas ning ka vett said, siis ajasid need kiiresti oma õied lahti. Õhta poole lendas isegi üks mesilane õitele.
Vahepeal lõikasin ära ka Gibraltari ära söödud oksad kuni uinuvate pungadeni. Osa väiksemaid ja ka madalamaid pungi oli ka alles jäänud. Lisaks oli ka altpoolt uusi võrseid tulemas.
Veel sai tehtud nipet nüpet ja minema saime alles õhtal poole viie paiku. Aga nüüd ka siis pilte.

Siin mõned siniliiliad ehk tsillad. Istutasime sügisel mõned sibulad ebajasmiini alla
Üks tsilla õis ligemalt. Need ka varsti õitsevad
Selline nägi välja värdforsüütia alune hommikul
Siin krookused ligemalt. Tegemist King of the Striped krookustega
Tulbid on ka selle nädala jooksul ilusti kasvanud
Osa nartsisse on ka nutid välja ajanud
Liivakast oli kuiv ja ootas vihma, et saaks varsti kasvama hakata
See on asalea Golden Sunset. Selle pungad on puutumata ja see peaks mingi aeg siis õitsema hakkama
See on magnooli Heaven Scent. Sidusime kaks oksa toika külge, et kasvusuunda suunata
Need on Junifeueri pungd. Osad pungad paistsid veel korras olevat. Eks seda ole näha, mul kogemused puuduvad. Aga kui ma pungasid pigistasin siis olid need tugevad. Osa pungi olid aga pehmed ja pudenesid laiali. Tundub, et külm vist ikkagi süüdi ei ole vaid ikkagi päike ja veepuudus. Lisaks minu lollus, et ei tõmmanud sügisel multsi eemale. Nii kuradimuse kiire oli, et läks meelest.
Siin üks noor männitaim
Siin veel üks. Tegelikult oli seal veel võimsamaid ja suuremaid taimi, aga oli ka kiduramaid ja ka surnuid. Aga ikkagi enamus on kasvama läinud ja surnuid taimi on vähe.
Männitaimedest edasi on siis see noorte kuuskede pisike salu kuhu mille ligidale plaanime rodosid istutada
Pilt ligemalt ja lõunast sellest kuuse salust
Siia siis plaanime väikese rodode ala rajada. Pinnas peaks siin sobima. Tagapool, mändide alla on ka sookailud, aga seal on vesisem ka. Siin on näha kuidas männid varju heidavad, aga kohati on ka päikest
Siin siis sookail
Pilt on tehtud mändid poolt. Talvel peaks vari kaugemale ulatuma
See on see tagumine "mülgas" tee peal. Siin on samuti näha, et see aasta on palju vähem sulavett. Tegelikult oli eelmine aasta sama palju vett suvel ja kevadel oli seda ikka palju rohkem
Aga pajude alune on ikka vett täis
Natuke värvi ka. see oli ühe külili kännu juure otsas
Selline nägi sissesõit välja. See aasta pole mutt siin tegutsenud
Pilt ka teiselt poolt
Siia, sissesõidutee vasakusse serva istutame hariliku kastani. See siis ilus kevadel vaadata kui õitseb
Veel on vaade hall, aga varsti peaks see rohelisemaks minema. Loodus ootab pikkisilmi vihma
Siia tulevad õunapuud
Kui päike krookustele paistma hakkas ja vett ka said, siis ajasid need õied lahti
Krookused ligemalt

Pühapäev, 8. aprill 2012

Ilus kevadine laupäev

Plaanisin laupäeval juba üheksa paiku Pärnal olla, et seal maranaid lõigata ja veel mõned tööd teha, aga kuna Võrus läks aega ja käisin enne ka veel Räpinas, siis jõudsin Pärnale alles peale kella kümmet.
Aga ilm oli sellel ajal ikka väga ilus ja tuult ei olnud üldse. Linnud laulsid ja päike paistis. Samas Miina ütles, et reedel hakkas päälinnas lund ja lörtsi sadama ja see jätkus ka laupäeval. Täitsa mõnus oli seal Pärnal olla. Kahjuks oli aega vähe ja pidi kiirustama. Ma siis hakkasin kohe tegelema maranatega ja kui need pügatud said, siis vaatasin vähe ringi ja tegin mõned pildid ning asutasin enda teele. kahju oli ära minna, aga eks varsti tuleme jälle tagasi ja siis peaks juba pilt palju rohelisem olema.
Mõned pildid ka pühapäevast.

Sellised nägid siis maranad välja pärast lõikust. Ega siin praegu hästi aru saa kuna taust oli pruun.
Siin on pilt sellest alast kuhu tulevad õunapuud
Teine pilt sellest platsist kuhu siis veel õunapuid tuleb
Laupäeval oli värdforsüütia juba lumest vaba ja lehtede vahelt paistsid juba krookuste tipud
Üks krookuse nutt kasvab läbi vahtra lehe
Veel mõned krookused
Tulbi peenar oli ka lumest puhtaks sulanud ja näha oli juba väikseid punaseid otsi
Liivakasti esine tulbi peenar oli ka laupäeval juba lumest peaaegu lage ja tulbi tipud ka väljas
Ka nartsisside peenar liivakasti ees oli lumest vaba ning väiksed kollased "punnid" ka juba punnitasid maa seest välja. Eks mõne nädala jooksul ka nartsissid sealt välja kasvavad.
Liivakast oli ka laupäevaks lumest prii. Lõikasin seal ka vanad varred ära.
See on see peenar, mille tegime kõige hiljem, nende noorte tulbi sibulate jaoks, mis vajavad veel kasvamiseks aega. keegi oli seal songimas käinud, ju vist metsanotsud. Neid seal ikka liikuvat.
Väike igihali ka küünitab lehtede alt välja
Vaade siis maja kohale. Selle liiva hunniku koristan ma ka nii pea kui võimalik
Maja koht oli ka enam vähem lumest vaba
Sissesõit oli ka täitsa puhas ja tahe
Selle kännu ka likvideerin ma esimesel võimalusel. Kui muud moodi ei saa, siis põletan selle jaanitule ajal ära. Sai seda sügisel "rapitud" ja ka põletatud, aga ikkagi on veel parajas jurakas.
Sellest õunapuude asukohast pilt ka teise nurga alt
Pilt ka vahtra salu servast. Need tüükad jäid püsti, et ma saaks kändu kangutada väljakaevamisel.
Pilt ka vahtra salust

Suur Reede Pärnal III osa

Jätkame siis piltidega reedest päevast Pärnal.

Selline nägi välja värdforsüütia Spring Glory
Pilt ligemalt Spring Glory-st. Paistab, et mingi aeg ikkagi peaks seal õisi tulema.
Siin peaks minu mälu järgi olema tulbid, mis me sügisel istutasime. Peenar oli ikka veel osaliselt lume all.
Liivakasti ette istutasime me ka tulpe ja nartsisse. Need ka puhta lume all veel.
See on heitleheline rodo Golden Sunset. See oli ka lumest välja sulanud ja korras. Keegi oli mingi aeg küll seal uurimas käinud ja oma jäljed maha jätnud.
Golden Sunseti õiepungad olid ilusti alles ja neid polnud keegi ära söönud. Ma kartsin, et talvel kitsed tunnevad selle vastu huvi ja pistavad pungad nahka. Aga seda ei juhtunud õnneks.
Siin pilt rododest kaugemalt. Nende ümber oli ka veel lund ja ma oli veel külmunud.
See on kõige eesolev Helgoland. Ilus ja roheline ning ootab kevadet, et vett saada. Õiepungi ka jagub.
Aga see on siis kauba peale saadud Junifeuer, mis ei elanud seda külma ikkagi üle ja juhtus see mida oodata ka oli. Seal kandis oli ju ikkagi üle 30 kraadi külma talvel.
Siin pilt ida poolt ja on näha, et väike osa Junifeuerist on isaegi ellu jäänud. Ma alguses kahtlustasin, et see on hoopis päikese töö, aga samas siis peaks see Helgoland olema samuti hullus olukorras, sest see on veel eespool. Ma ikkagi arvan, et see on külma töö ja kuusk ikkagi varjab ju päikese eest.
Siin siis pilt Catawbiense Grandiflorast. Tema oli minu jaoks väike üllatus. See rodo pidi algaja jaoks kõige sobivam olema, aga paistab, et mul sellega just viltu läheb. Junifeueriga juhtunu oli tegelikult oodata, aga see, et Grandiflora nii põdema jääb, on mulle üllatuseks. Aga õienupud on olemas ja osa lehi täitsa ilusad, seega loodame siis, et see suvi see põõsas kosub.
See on veel Catawbiense Grandiflorum teiseltpoolt
See on Jakušima rodo Falling Snow. See näeb ikka väga hea välja ja õiepungi on ka palju.
Siin on veel näha kuidas Falling Snow-l on ikka palju pungi. Tema õisemine peaks küll väga ilus olema.
See on mangnoolia Heaven Scent. Pakase kangas on vahepeal allapoole vajunud ja lav on paljastunud.
Siin on näha kuidas magnoolia latv on lahti, aga külma see saanud nagu pole. Ega vist polegi eriti mõtet järgmine talv katet panna. kui saabki osaliselt külma, siis küll ta ka sellest taastub.
Väike Kore nulg rohetas keset pruuni ja hall keskonda
See on üksSerbia kuuskedest. Need pidid tegelikult loomadele talvel meeldima ja kartsin, et põdrad või kitsed teevad neile talvel liiga. Aga ju siis peeti neid tavalisteks kuuskedeks ja tuntu huvi. Õnneks.

Need on ka Serbia kuused
Siin on näha kuidas põdrad on haabasid koorimas käinud
See on seal krundi tagapool olev lodu koht, kust tee läbi läheb. See aasta on seal vähe vett. Eelmistel aastatel oli kevadel seal ikka nii palju vett, et ei saanud kummikutegagi üle. See aasta probleemi polnud.
Pajude alune oli ikka vett täis. Sinna tahaks ikka tiiki teha. Saaks ka ümbruse kuivemaks.
See on tagumine raiesmik, mis on samuti tänavu kevadel suhteliselt kuiv
See on pisike küngas, mille avastasime. Suvel on seal paks roheline padrik ja see näha pole.
See on see teine haru metsatee tagumises otsas. Kaardi pealt on näha, et seal peaks see olema, aga suvel ei ole seda näha, sest võsa on peale kasvanud.
Sookail. Otsustasime, et hakkame siia siis ka sugulasi talle seltsi istutama. Kui sookail kasvab, siis ei tohiks ju ka rododendronid kaevata.
See on see lodukoht krundi alguses, maja kohast lõunas. See aasta on seal palju vähem vett.
Siin vaade maja koha poole. Paremal paistab ka haagis.
Metsa servas on veel lund. See on ka madal, lodu koht ja siin on jahedam ka. Siin on noori mände küll, mis siis aja jooksul peaksid kasvama ja kaskedelt koha ülevõtma.
See on heitleheline rodo Gibraltar. Selle pungad on kitsedele söögiks läinud. Kõik on pintslisse pandud.
Siin siis ligemalt pilt sellest kitsede tehtud tööst. Õnneks olid alt poolt juurde kasvamas ka uued võsud.
Kõrval oleva Golden Lightsi pungad õnneks kitsedele ei meeldinud.
Hall nulg
Hall nulu latv, kuidagi kahtlane näeb välja.
See on see ebatsuuga, mis oli kahe tüvega. Sellepärast ka seal ühelpool on oksi vähe, seal oli teine tüvi.
Mägisibulad näevad ka head välja ja see ajutine koht paistab meeldivat. Aga kahjuks peavad nad lõpuks ikkagi teise kohta kolima, see on natuke liiga käigutee peal.
Lamba aruheina põõsad näevad ka täitsa terved välja
Roomav metsvits Aurea. Täitsa punaseks läinud. Loodame, et kõik ikka korras on.
Must lumeroos õitseb. Kõrval on talihali.
Praegu on veel puud raagus ja ümbrus veel suhteliselt ilmetu. Aga juba kuu ajapärast on pilt hoopis teine.
Selline oli siis see teelõik seal metsa vahel.