Selleks aastaks kõik

Selleks aastaks on siis käigud Pärnale tehtud ja jääme ootama uut aastat. Eelmine pühapäev sai siis Pärnal käidud. Okkakotid maas sai ringi kaetud, aga midagi teha ei saanud, sest pime aeg tuli kätte. Aga kui ma rodode juures käisin, siis oi seda õiepungade hulka. See pani ka mõtlema, et tuleb ka osa heitlehiseid taimi ära tarastada. Kui eelmine nädal oli ilus ilm, siis laupäeval oli ilm hall ja sombune ning peale lõunal hakkas ka veel natuke vihma ka sadama. Aga see mind eriti ei häirinud, asjad mis teha tahtsin, said tehtud. Sai tarastatud taimed mis satuksid kitsede meelevalda ja sai ka tehtud kadakatele raam käepärastest materjalidest.

Aga koolinädal oli tore ja asjalik. Sai aias peenraid hooldatud ja ka puid ning põõsaid lõigatud. Lisaks tegelesime siis ka mahamärkimisega ja sai laotud ka paeplaate ning tehtud üks pisike katusehaljastus. Mis mind imestama pani oli see, et kollektsioonaias olid ka kõrrelised maha lõigatud. Miks küll? Ma just tahtsin ka neid näha, et kuda nad sellisel sombusel ajal seal välja näevad. Aga neid polnud enam. Ei tea, äkki lamandusid ja sellepärast lõigati maha?

Uudis oli see, et Siberi nulg on eriti vastuvõtlik juurepessule ning pargis ringi jalutades koputasime läbi erinevaid nulge. Osa oli ikka väga tühja kõlaga. Lõikasime roniroose ja viinapuid ning painutasime osa roose maapinna ligidale.

Maaparanduses räägiti ka meile nivelliirist ja saime ka seda proovida. Minu jaoks seda midagi uut polnud, aga sai vana asja meeldetuletada. Aga mis mind imestama pani oli see, et ei räägitud meile alguses kuda seda aparaati saab ka mahamärkimiseks kasutada. Alguses ei saanud kaasõpilased aru, et miks ma küsin selliseid “imelikke” küsimusi. Aga ma siis seletasin, et kuidas minu arvates saab seda mahamärkimiseks kasutada ja õpetaja oli sellega päri ja seletas täpsemalt. Aga kas siis teistele seda ei räägitud? Suurematel aladel on hea kasutada selliseid abivahendeid. Nivelliir ei ole eriti kallis ka rentida või isegi osta kui vaja rohkem seda teha. Minu arvates saab väiksemas aias küll mõõdulintidega hakkama, aga juba suurematel aladel on lihtsam massinat kasutada.

Nädal sai kudagi kiiresti läbi ja laupäeval sai siis Pärnale mindud. Nagu ma kirjutasin, siis ma tarastasin seal heitlehiseid rodosid ja ka mände. Kui ma laupäeva hommikul peale 9 Pärnale jõudsin, siis mida ma tähele panin oli see, et kui vaikne seal oli. Niisugust vaikust ma polnud ammu kuulnud. No kohe nii vaikne oli, ei linnu hääli, ei puhunud tuul ja ei paistnud päike. Taevas oli ka ühtlaselt hall. No ja siis tuli üks “poolearuline” valge ahv metsa ja hakkas seda vaikust rikkuma. See valge ahv olin mina. Kui ma siis seal vaiasid tegema ja maasse taguma hakkasin, siis ärkas ka loodus ümberringi. Lõpuks kuulsin isegi kuke kiremist. Naabri kukk ka ärkas lõppeks. See on imelik, et tegelikult on naaber metsa ja raiesmiku taga, aga vahel on sealseid hääli väga hästi kuulda, ma mõtlen loomade hääli. Kitse mökitamist on ka vahel kuulda olnud nii, et sihuke tunne, et on siinsamas ligidal.

Kuigi ilmateated lubasid üksteise võidu ilusat ilma, siis tegelikkus oli see, et terve päev oli taevas ühtlaselt hall ja lubatud päikest polnud kusagil. Peale lõunal hakkas tagatipuks ka veel uduvihma sadama. Aga mind see eriti ei seganud, kui ainult siis et tegi kindad märjaks ja vasak käsi sai nii mitmeidki kirve tabamusi. Aga ikka tagumise poolega, nii segi ma ka pole. Lihtsalt vahel libises see vaia otsast maha ja käe pihta. Ikka juhtub. Nii karastus teras ju. Aga see selleks. Igatahes uued töösaapad Sievi poolt on väga head saapad. Palju raha maksid, aga on ka seda väärt. Ja mul on neid rohkem vaja kui tavalisi kingi, sest ma kasutan neid rohkem. Saapad hoidsid jalad kuivad, aga samas ei olnud jalad umbsed nagu kummikute puhul. Kummikute puhul olid tavaliselt jalad ikka märjad, sest olid ummuksis ja higised. Aga nende saabastega olid jalad kuivad. Üle pika aja jälle üks selline ost millega väga rahul olen.

Laupäeva õhtul tagasi sõites sain ma aga paraja portsu ärevust. Nimelt oli kohati ikka selline udu, et ei näinud üldse midagi peale teemärgistuse ja seda ka väga ligidalt. Seda polnud ainult mõned kilomeetrid vaid ikka kümnete kilomeetrite kaupa. Ma juba mõtlesin, et kui nii Tallinnani välja on, siis jõuan kunagi hilisööl koju. Aga õnneks peale Aegviidut asi hakkas paremaks minema ja kadus siis ka ära. Aga parem see küll polnud kui, et tulla jäist teed mööda pühapäeval. Aga ma nüüd panen ka mõned pildid ka kuigi jah, fotokas keeras mul seekord jällegi päris palju pilte tuksi. Ma mõtlesin, et ma enne loodusfotograafia tunde ei osta uut fotikat, aga keegi ütles, et see tuleb alles järgmine aasta sügisel, siis nii kaua ma ka vist oodata ei saa. Kui enne mitte, siis vist kevadel peab ikka uue ära ostma, rodod ju vaja jäädvustada.

Siin on pilt küll sattunud natuke valesti, sest koristamata on see esine, aga see on ajutine ja ma arvan metsead või kitsed selles probleeme ei näe. Sead saavad ikka oma kärsa tiarellidesse ajada. Ma enam isegi ei hakanud seda enam taastama. Siin tekkis ka plaan, et peaks esiserva turbapätsid “jooksma” panema.

Siit jookseks siis pätsid edasi. Kuigi sai palju vaeva nähtud ja metsa alt suur puunott kohale veetud ning maasse kaevatud, siis rahulikum ilme oleks kui turbapätsidest peenra serv siin jookseks. Selle noti saab ka sinna jätta, kogub niiskust ja annab seda ka taimedele edasi.

Siin ka üks õnnestunud pilt, kus on ka õiepungi näha.

See on üks tuksi keeratud piltidest, aga õiepungad on siin näha.

Siin on veel üks pilt. Keskel on ´Falling Snow´ ja paremal on ´Metallica´. Uues kohas tänab ´Falling Snow´ mind selle eest, et ma ta lõpuks ka siia “õigesse” kohta istutasin.

Siin tegin pildi sellest milline tööpõld ees ootab. Siit edasi peaks kunagi minema jalgrada mis viib mööda mustika peenardest ja “lombist” ning lõpuks majani välja. Aga ega siia ainult rodod tule, ikka ka muid taimi peab tulema.

Siin pilt juba maja koha juurest. Siin on see ajutine peenar kadakatega. Selle ala “lagedaks” tegemine tõukub edasi järgmisse aastasse. Lihtsalt aeg sai otsa. Ja ega nende puude mahavõtmisega ka nii kiire pole. Mulle isiklikult meeldivad ka need sammaldunud kännud.

Lumeroos ka õitses.

Need olid pildid eelmisest pühapäevast. Siis paistis päike ja ilm oli ilus. Aga nädal hiljem laupäeval oli ilm teine. Siin ka pilte laupäevast.

Tarastasin ka selle alpi seedermänni ära mis sai istutatud metsatee serva. Kindlasti hakkavad kitsed tema vastu talvel huvi tundma. Ma loodan, et see tara teda kaitseb.

Kahele valge männi taimele sai ka tara ümber tehtud. Teistele lihtsalt aega ja ka tara ei jätkunud. Järgmine aasta saavad ka teised taimed tara ümber.

Hall mänd sai ka tara ümber. Kuigi sai natuke madal. Järgmine aasta on vaja kindlasti lisa vaja.

Siin pilt siis rododega alast ja näha on ka vaiad mille ümber on traataed.

Teise nurga alt paistab ka traataed. See peaks küll nüüd mingiks ajaks kitsed eemal hoidma. Muidugi kui lund nii palju ei tule, et taraga midagi juhtub.

On ka mida kaitsta. Tema on ´Illusia´. Ka teistel taimedel oli õiepungi. Paari punga pärast ma niisugust tööd ette poleks võtnud.

Päeva lõpuks sai ka siva raam varjutuskanga jaoks püsti pandud. Nende põiklattide leidmisega oli tegu, selleks pidi mööda metsaalust pikki latte taga otsima. Otsisin “jääke” läbi, et leida piisavalt pikki latte.

Sellega ka siis selleks aastaks kõik. Uuel aastal uue hooga ja juba Jaanuaris on kool ning kindlasti ma ka korra käin Pärnal ära. Seniks nägudeni ja tegudeni.