Laupäev botaanikaaias

Laupäeva hommikul oli ilus ilm ja otsustasime, et käime siis lõpuks ka botaanikaais ära. Muidu ei näegi see aasta üldse rodosid seal õitsemas. Tegemist palju ja seda aega oli üha raskem leida. Ma juba mõtlesin eelmine nädal, et hilja on vist minna. Ja natuke hiljaks ka jäime. Kollane rododendron oligi juba lõpetamas, aga õnneks Jaapani rododendron veel õitses ja ka igihaljad. Aga seda heitlehiste rodode lõhna oli nagu ikka kaugele tunda. Sihuke omapärane lõhn, mulle meeldib. Minule ei ole see liialt pealetükkiv nagu näiteks hariliku sireli lõhn. Aga eks inimesi ole erinevaid, mõnedele see rodode lõhn ei istu.

Erinevaid õitsejaid oli, aga eks see suurem õitsemise aeg on veel ees. Iirised õitsesid ja padjand leeklilled ka. Sirelid ikka ka. Pojengidest mõni üksik õitses, aga eks paari nädala pärast on ka pojengide peenardel õisi näha. Tegelikult oli meil ka ajanappus ja me tegime lühikese ringi. Eks peale jaani läheme nii kui nii veelkord sinna ja siis saab rahulikumalt jalutada.

Siin siis pilt sissekäigust rodode juurde. See aasta on vasakpoolne põõsaste ala tugevasti räsida saanud. Kahju vaadata.

Vasakul on rh. maximum, mis on paremas seisus, aga paremal rh. catawbiense hübriid ja tema on ikka enamus lehtedest ilma.

Vastaspool teed olevad Smirnovi ja catawbiense rododendronid, aga nägid täitsa ok välja. Ei tea, kas siis nendele heidavad puud paremini kevadel varju, et nemad paremas seisus on.

Kaugemalt siis ka heitlehistest rododest pilt. Siit oli juba lõhna tunda. Ajapikku on juhtunud selline asi, et heitlehised on mõnede igihaljastega võrreldes palju varjulisemas kohas. Eks kunagi oli ka seal eespool mände, aga need on lihtsalt nüüdseks läinud ja sellepärast osa rodosid ka päikese kätte jäänud on.

Siin Jaapani rododendronitest pilt “seljatagant”.

Siin pilt kollasest rododendronist. Tema oli õitsemist lõpetamas. Kuradi fotokas kah, ikka peab tüli norima. Jälle oli tal pime.

Siin üks valgete õitega heitlehine rodo. See on pehme rododendron. See vääriks ka rohkem kasvatamist.

See pilt pole just kõige parem, aga siin on näha kuidas valge õis on seest kollase laiguga.

Siin siis pilt teisest küljest catawbiense rododendronitest. Paremal peaks veel ka maximum osaliselt paistma. Kui me kevadel käisime siin, siis paistis siia samuti päike peale. Siin eespool natuke vasakul on kunagi suur puu olnud, aga nüüd on sellest känd järel ainult. Eks see ongi probleem. Aitaks ainult “kolimine”, mis on raske töö selliste põõsaste puhul.

Siin selle catawbiense hübriidi õisik ligemalt. Täitsa ilusad õied.

Sildi järgi on tegu catawbiense liigiga, aga sellel liigil ei tohiks õis olla valge. Igatahes väga ilus õisik.

Siin Smirnovi rodod. ilusad suured põõsad.´

Siin Smirnovi õisikud ligemalt.

Teiselpool puud on päikest vähem ja siin olev põõsas on veel ilusam.

Äge “pannkook”.

Metsaservas on üks noorem rodo hulganisti õitega kaetud.

See on see ilus kompaktse kujuga põõsas. Mis liigiga või äkki isegi sordiga tegu, ei tea. Oleme aastaid silti otsinud ja seda seal pole. Nüüd kus silte on uuendatud, ei ole ikkagi siia uut silti “ilmunud”. Üha rohkem kahtlustan, et keegi ei teagi enam täpselt, mis see olla võiks. kuigi neile peaks ju kusagil plaanil see kirjas olema. On hilisema õitsemisega ja lühiviljaline rodo pidi olema hilisema õitsemisega, aga nii lameda kasvuga see ei ole. Seal teises kohas on üks sildiga lühiviljaline ja see oli nagu peab, püstise kasvuga.

See salapärane põõsas alles asutas ennast õitsele.

Tema on kirjade järgi sametjas sirel. Väikesed õied, aga kui palju neid on.

Siin õied ka ligemalt.

Siin üks valge õiega hariliku sireli sort. Nimeks ´Madame Florent Stepman´. Õisikud olid päris suured. Üldse paistsid mulle TBA sirelite õisikud suhteliselt suured kui võrrelda, mis mujal on.

Siin siis numbritega märgistatud sirelite põõsad. Õisi “roppu” moodi.

See on harilik sirel ´M.I. Kalinin´. Ka ilusad suured õisikuid ja oi kui palju.

Üks kõrvale põige ja pilt siis ka iiristest.

See on siis levinud sort ´Mme. Lemoine´. Polegi nii uhke kui see teine.

Samas ligemalt on õisikud ilusad suured. Aga vähe on teisi.

See on siis teine väga levinud sort, ´Andenken an Ludwig Späth´. Selle sordi nime puhul mul tekib alati küsimusi, et miks selline?

Siin üks ilus põõsas. Sildil oli kirjas, et on Villosae gruppi sirel ´Miss Canada´.

Siin on näha nii avanemata kui ka avanenud õitega õisikut. Mõlemad on atraktiivsed.

Eriliselt “pontsakas” õisik ütleks ma.

Siin pilt alpiaiast. Siin veel ka õitsemine kogub hoogu. Aga leeklilled õitsevad võimsalt.

Ilusad helesinised õied.

Veel õisi.

Ja veel.

Edasi suundusime, siis allapoole, iiriste juurde. See sõnajalgade ala on ka ilusalt roheline. Alpiaias ei saanud enam olla, sest sinna “marssis” korraga salk kunstnikke ja ruumi jäi väheseks. Lasime siis ka neil rahus seal naudelda.

Laugud on ägedad tegelased.

Iiristes ka pilte.

Veel pilte, ilusad on küll. Aga siin on natuke minu jaoks liiga kirju pilt.

Mulle väga sinine värv meeldib.

Selline sinine on ka äge.

Ja selline värv on ka ilus.

Ja ega neilgi viga ole. Tegelikult on iirised väga ilusad lilled.

Pojengid on veel ootel. Aga mitte kauaks. Osa põõsaid oli paksult õiepungi täis.

Mõni üksik põõsas, aga ka juba õitses.

Veel üks õitsev põõsas.

Ilus õis.

Ka üks magnoolia õitses. See on Sieboldi magnoolia ´Colossus´. Minu jaoks on ajutiselt see magnoolia teema ammendanud. Ei ole meie kliimas eriti mõtekas teda kasvatada. Sellist õitemerd nagu piltidel nagu nii ei saa ja magnoolia võra pole ka eriti midagi ilusat. Kuigi on ilusa suure lehega liike küll.

Õis sel ´Colossusel´ on ilus küll, aga neid nii vähe ja näha ka neid eriti pole.

Sellega sai “retk” otsa sest aega oli vähe. Eks peale jaani saab jälle minna. Kena jaani kõigile!