Vahepeal kui ma seal Pärnal üksinda olen või noh, mis üksinda, metsas ei ole sa kunagi üksinda. Ütleme siis, et kui ma ilma teiste inimloomadeta seal olen ja näiteks auku kaevan, siis mõtisklen mõtteid. Siis ongi tekkinud mul igasugu küsimusi. Ka rodode kohta on mul tekkinud küsimusi. Nimelt räägitakse alati nii ette kui ka taha, et turvas, turvas ja veelkord turvas. Samas kui ma loogiliselt mõtlen, et rodod kasvavad looduslikult mägede nõlvadel, metsa alusrindes, siis seal ju tegelikult ei ole mingit turvast. Seal on õhuke kiht metsakõdu, millepärast ka juured eriti sügavale ei lähe. Lihtsalt pole kuhugi eriti minna. Eks see turvas on lihtsalt meil vajalik pH pärast. Samas kui pinnas on happeline ja turvast pole nagu meil, siis pole mõtet seda sinna väga palju lisada. Seda enam, et kui turvas veel läbi kuivab, siis ei ima see ka veel hästi vett. Ega me polegi tegelikult Pärnal seda turvast nii väga palju pannud. Oleme seda seganud koos puukoorepuruga ja männiokastega liiva sisse. Ka on seal 100-150mm metsakõdu, mis ka läheb sinna sisse.
Seega peab ikka enne vaatama kuhu tahetakse rodod istutada. Ka on turvas toiteaine vaene ja lihtsalt nagu musta mulda pole ka seda mõtet lisada. Aga nii palju peaks meil sellest kasu olema, et kui turvas niiskena püsib, siis hoiab ta niiskust seal liiva sees.
Siis veel see teema, et rododendronid tahavad kasvada niiskes pinnases. Eks see on ka sihuke nii ja naa. Mul on tekkinud küsimus, et kuidas mäekallakutel looduses, siis see pinnas nii niiske püsib? Sealt voolab ju vesi allapoole ehk selliste niisket seisvat vett seal eriti pole. Ka pole seal kõrget põhjavee taset. Ma pigem kahtlustan, et kuna nad kasvavad mägedes, siis seal on õhk niiskem. Ehk siis õhk ei ole nii kuiv nagu meil siin suvel päikese käes ja muld ei kuiva lihtsalt ära nagu see juhtub kõrvetava päikese käes. Ju vist seda mõeldaksegi selle niiske pinnase juttu all. Lihtsalt ei täpsustata, et pole vaja sellist niisket pinnast nagu rabas. Ma kahtlustan ka, et pigem meeldib neil niiskem õhk kui kuiv õhk. Neil ju suhteliselt suured lehed ja palju ka ning aurumine on päikese käes intensiivne. Ehk siis tegelikult on neile sobilik selline mets, kus päikest puude alla eriti palju ei paista ja õhk on ka kuumal suvepäeval mõnusalt jahe ning niiskem. Meil siin Tallinnas on lähedal sellist metsa. kusjuures männi metsa. Seal on ka mõnus selle palavaga olla. kui ainult vereimejad ei kiusaks. Aga seal on ka alusrindes teisi puid ja põõsaid, mis samuti seda päikest varjavad. Ainult männi metsas ka sellist mikrokliimat ei ole.
Lisaks siis veel nüüd see graniidijutt. Räägitakse, et Soomes kasvavad rodod sellepärast paremini, et seal on aluskivim graniit nagu ka looduslikel aladel mägedes. See on täitsa loogiline, aga mida minu loogika ütleb, et me ei peaks neid maakive ainult maapinnale lisama vaid ka maa sisse, juurte alla. Või peakski pigem need sinna panema. Aga siis me ei näe jälle nende ilu. Probleem on ju selles, et kuumadel suvepäevadel kui veel päike ka peale paistab, siis lähevad kivid päris soojaks ja kuivatavad õhku. Seda tean ma ka omast käest nii Pärnal kui ka tööalaselt. Tööalaselt olen kogenud, et päike kütab graniidi ikka väga kiiresti nii kuumaks, et prae või mune. Muidugi kevadel on jälle hea kui päike peaks peale paistma, siis soojendab see ka ju pinnast. Samas kui kivid on varjus, siis pigem on need läbikülmunud ja hoopis tekitavad vastupidise efekti. Läheb ikka palju aega enne kui varjus mingi suurem graniidist kiwa üles soojeneb. Seega minu loogika ütleb, et pigem kaevata need kiwad sinna maa sisse juurtest allapoole. Seal ei külmu nad nii palju ära ja ka saavad rodod sealt vajalike aineid kätte. Ma siin mõtlesingi, et peaks proovima mõnede rododega seda, et istutamisel panen graniitplaatide tükke istutusaugu põhja ja mõned väiksemad ka äkki natuke kõrgemale. Hoiavad ka ju mulda õhulisemana.
Vot selliseid mõtteid on mul töö käigus pähe tulnud. Jutt muidugi igihaljastest rododendronitest. Heitlehiste puhul kõik päris nii pole. Ei saa mina aru, et kuidas mul sel ajuollusel veel aega mind “piinata” oma mõtetega kui ma tööd raban. Aga näed, vahel ikka on aega. Ei lasta rahus “hullul” rabada. Õnneks ei ole see pidevalt ja enamus ajast ikka saan rahulikult tööd teha.
Kui kellegil on veel mõtteid või siis ta arvab, et päris nii see pole, siis andku aga teada. Arutlus on teretulnud. Tegelikult mul siin tekkis vahel küsimus, et miks meil ei ole sellist eraldi lehte, kus rododest juttu on ja õpetusi on. Seal võiks siis võhikud nõu küsida ja põhitõed võiks kirjas olla ning Eestis olevad spetsialistid võiks seal aega ajalt artikleid avaldada ja nõu anda. Praegu on info pilla-palla mööda “ilma” laiali. Eks ma saan ka aru, et tegelikult sellise lehe toimetamine ei ole mitte kerge ja nõuab palju aega. Ja kellel seda aega nii väga liiast on. Ja ega see ei peakski olema ainult rododendronitest, seal võiks ka olla muud hapulembelised taimed. Teemat oleks, aga kes seda teeks?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar