Tegemised Pärnal

Eelmine postitus keskendus rododele, aga ega me ainult rodosid seal imetlenud. Maha sai istutatud nii tulbi kui ka hilja peale jäänud nartsissi sibulad. Aga vanade ümberistutamine jäi ära aja puudusel. Tuleb siis järgmine aasta sellega tegeleda. Ka toppisime me lehti kottidesse, et need siis jätta komposteeruma. Aga enne seda tegime me ka lõkke üles, et ära põletada need oksad ja puunotid, mis liiga kaua jäänud vedelema ja mis mädaneksid väga kaua. probleem on selles ka, et see hunnik kuhu me kogume mädanevaid kände ja muud puitu, on natuke liiga suureks saanud. Ma pean mingi moment uut kohta otsima. Sellepärast me ka vahel oleme sunnitud lõket tegema. Muidu juba praegu ümbritseks meid suured hunnikud.

Kui kõik üleliigne oli lõkkes jätsime lõkke vaikselt tossama ja asusime vaikselt seda lõuna kallakut puhastama, mis seal maja kohas on. Ka tegime vahepeal pausi ning “kolasime” natuke ka ringi. Seda võsa on ikka väga palju, aga eks siis vaikselt tuleb sellest vabaneda ja siis avaneb. Metsatee põhjapoolses servas on kallak kuhu saab ka rajada astanguga aia. Ka saab sinna rodosid istutada, et siis ka majale ligemal oleks ka neid. Aga tööd on palju.

Lodjap-põisenelas ´Mindia´ oli ka veel lehtedes, aga kuna enam rohelist tausta pole, siis ei paista ta ka enam kuidag välja.

Kauguses särab kollane mänd. Päikese käes ja pruunide kilpjalgade taustal ta tõesti säras. Samas pole see vist hea, äkki ka kitsede silmis ta särab ja nendele võrsed maitsevad.

Ka valge männi taimed paistsid nüüd silma. Suvel ei olnud neid eriti näha, sest ümberringi oli roheline müür kilpjalgade näol.

Tööpõld ootab.

Siin on ka näha kuidas teeserv vajab puhastamist.

Õudukas kuubis, peale selle pildi vaatamist ei saa jälle mitu ööd rahulikult magada. Suvel ei saa aru, sest kõik on roheline.

Siin on mul uus plaan juba pikemat aega mõtteis mõlkunud. Nimelt siin said kilpjalad istutatud männitaimedest jagu. Aga võib olla sellepärast, et just siia on hea istutada hoopis kultuurmustika põõsaid.

Seal kusagil üleval on metsatee ja ka seedermännid, mis sai suvel istutatud. Tegelikult on raske pildiga kallakut edastada, aga seda kallakut siin on ikka parajalt. Tee suhtes langeb maapind ikka palju meetreid. Eks kui vüsast ala puhastada saab juba paremini aru.

See pilt on tehtud majakoha juurest, haagise eest. Seal tagapool, kaskede taga me siis mässasime. Ega praegu veel eriti siit aru saa. Aga osa kaski läheb mahavõtmisele ja kahjuks ka need kuused vasakul. Maja ligidale nii kõrgeid okaspuid lõuna suunas ei saa kohe kindlasti jätta.

Piimalill särab ka päikese käes.

Kukeharjad on ikka väga ilusad. Neid peab kindlasti jagama. Tii, kui sul neid jälle üle jääb, anna teada. Nendega peab ikka massistutust tegema.

Siin siis kotid lehtedega.

Siin siis see ala ligrmalt mida me puhastasime. Natuke on ka näha, et pinnas langeb kohati astmeliselt. Aga meil on ka kände siin, mis on hea uudis.

Siin on siis ka natuke seda astet näha ja ka känd on ilusti näha. Känd sai natuke viga kuna osa juuri oli kännu sisse läinud. Känd ju hea niiskuse allikas.

Siin pilt natuke kõrvalt. Natuke on näha kuidas maapind paremalt langeb vaikselt vasakule ja enne kändu vasakul on aste. Siin on nüüd mõtlemist, et kas peaks selle aste jätma peenra servaks. Paremal on majakoht.

Siin siis vaade majakohale. Kui osa kaski “ära kaotada”, siis on vaade parem.

Siin vaade lõunasse, lodu koha poole. Tööd jagub.

Siin siis taimed, mis sai potiga masse talvituma pandud. Nemad ka seda ala tulevikus asustavad.

Seekord oli Pärnal hea olla, ei olnud palav ja samas ei olnud ka külm. Päike paistis ja tuult eriti ei olnud. Lisaks polnud tüütuid sääski ega parme. Lausa lust kohe kui aus olla. Järgmine kord enam nii “lõbus” pole, sest siis on juba novembri teine pool ja ilmad on arvatavasti talvised.