Käisin eile siis Räpinas ja kui ma juba sinna kanti sattusin, siis otsustasin, et istutan ära ka taimed, mis seda ootavad. Räpinas sai siis tehtud kaks testi ja nendega läks nii kuda läks. Arvan, et ei läinud just kõige paremini, aga väga kehvasti ka mitte. Aga eks siis esmaspäeval ole näha.
Edasi siis põrutasin korraks läbi Bauhofist, et multsi osta ja turvast ka natuke. aga selgus turvas otsas ja pidin leppima lihtsalt hapu mullaseguga. Aga ega selle ka midagi viga ole, lihtsalt väga kallis on.
Pärnale jõudsime nagu plaanitud kella kolmeks. Viskasin asjad maha ja padavai veejärele. Vesi toodud pistsin taimed “likku.” Ja sai neid seal leotatud omajagu, osa sai vist 2 või enam tundigi. Kolmele taimele olid kohad teada ja need sai esimesene siis ära istutatud, aga kolmele alpi-seedermännile pidin siis kohta otsima ja puhastama. Kohta ma enam vähem teadsin, aga konkreetsete kohtade leidmine võttis aega ja lisaks siis veel ka puhastamine kaskedest ja muudest põõsastest. Okaspuude raamatust lugesin, et kuigi kirjas on, et need männid taluvad varju, siis meie oludes mitte. Meil on lehtpuu metsad nii tihedad, et seda varju need ei talu. Aga ma arvan, et ega need päris lagedat välja ka nõua. Üks taimeke jäi natuke liiga varju ja järgmine kord peab seal väheke puhastama. Teised kaks on hea kohapeal, kus pole kaskede poolt liigselt varju ja ümbrus on natuke “lagedam”. Taimede omavahelise vahe jätsin 8-11m. Peaks piisama küll.
Ja pärast seda avastasin, et keegi kuram on kella nii kiiresti edasi kruttinud, et see oli juba seitse. Kuna pikk sõit ees sai kiiresti asjad pakitud ja pildid ka tehtud ning ajama pandud. Järgmine retk Pärnale peaks siis tulema septembri kuu teises pooles.
Kogu selle aja oli taevas küll hall, aga vihma ei tulnud. Ja just kui tellitult hakkas ära sõitmise ajal õrnalt vihma sadama ning kui sõitnud olime natuke avanesid taevaluugid ning kasteti nii, et vähe. Väge hea, taimedel on jälle mõnna olla.
See üks kanarbiku puhmas on ikka võimsalt kasvanud ja õitseb nüüd väga ilusasti. tagapool on veel puhmaid, mis on aga väiksemad. Päikese käes on puhmad eriti ilusad ja võimsad.
Tegin siis ka serbia kuuskedest mõned pildid. Kõik neli puukest olid ilusad ja kasvanud jõudsalt. Õnneks neljajalgsed pole neile viga teinud, aga see aasta peab neile ikkagi võrgud ümber panema.
Näed siis, mis tal küll arus oli, et ta seda võsa jälle pildistas. Aga selle on selline tagamõte, et kuna siin ei ole teeraja ääres eriti mände ja enamus puud on kased ning all on võsa, siis siia saab istutada lisaks valgeid ja halle ning musti mände. Need kasvavad “lõbusalt” ka kuivemas ja liivasemas pinnases. kuna alpi-seedermännid tahavad rohkem niiskust siis neid siia ei saanud istutada.
Siia keeraku kohta sai siis istutatud kollane mänd nagu oli plaanis. Kui see suuremaks kasvab on see ilusti kaugemalt juba vaadeldav. Sai ka igaks juhuks veel kaugemalt kontrollitud.
Siin pilt teisele poole teerada selle kollase männi juurest. Siin on ikka suur segadus veel. Aga kõige lihtsam ongi kui hakata vaikselt väikseid platse tegema, kuhu siis puud istutada ja oodata kuni need suuremaks kasvavad. Nende kilpjalgadega ei jõua nii kui nii igalpool võidelda. aga kui puud suuremaks kasvavad ja varju heitma hakkavad, siis see kilpjalgadele ei meeldi. Olen täheldanud, et kilpjalad tahavad kuivemapoolset pinnast ja valgust. Näiteks seal rodode juures need ei kasva, seal on vari ja niiskem pinnas.
Siin siis üks alpi seedermänni taim. Tegin nii palju platsi puhtamaks kui sain. Tulevikus need kased ja kuused nii kui nii peavad kaduma, sest rodode naabriteks need ei sobi. Mõtlesingi siis, et istutan praegu midagi juba sinna asemele. Selline valgustatus peaks selle taimele sobima küll.
See on heitleheline rodo Illusia. See peaks ka olema soomlaste aretatud sort ja piltide järgi on sellele ilusad valged õied kollase laiguga. Nagu te aru saite, siis ikkagi ei saanud ma kiusatusele vastu ja ostsin veel mõne rodo.
Illusiast natukene eemale istutasin kanada rododendroni. Seda rodot ma olen ammusest ajast plaaninud muretseda. Lõpuks sai siis soetatud. Aga ma pole kindel, et ma veel ühte sinna kõrvale ei muretse.
Need pildid on tehtud nendest Walteri kobarküüvits Rainbow taimedest, mis me puhkuse ajal istutasime. Paistab, et need on kohanenud ja näitavad nüüd õiget lehtede värvust.
Selleks korraks siis kõik. kahju on, et ma unustasin pildistada puhkuse ajal seda mauklehte kui see õitses. Sellel olid ilusad lillad õied ja nüüd olid need ära närtsinud kuna aeg läbi. Eks siis peab järgmist aastat ootama.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar