Tegus pühapäev Pärnal

Kuna mul hakkas uus koolinädal 20 mail, siis sõitsin juba varem ära lõunasse. Lauba õhtal asusin teel, et siis pühapäeva hommikul juba Pärnal asjatada. Pühapäeval oli ikka täitsa suvine ilm, temperatuur ligines 30 kraadile ja väga raske oli seal midagi teha. Pause tuli palju teha, et vererõhk väga kõrgele ei tõuseks ja vett läks liitrite kaupa. Lisaks siis sai nahk ka punast juurde. Õhtul oli kohe tunda. Aga ei julenud särki maha võtta, sest kevadel on see uv tase väga kõrge ning minu nahk väga tundlik.

Aga pühapäeval läks mul palju aega ka mööda poode. Otsisin kingapaelu ja ei leidnud korralikke paelu. Aga sain ka ilma hakkama. Pärnal oli elu vaikselt edasi kulgenud ja kõik roheline. PJM Elite rodod õitsesid ja osa valmistus seda tegema. Tiilt saadud täpilised iminõgesed õitsesid ka. Priimulad õitsesid ja hostad “ärkasid”. Aga tegemist oli palju ja pidin usinalt tööle hakkama. Nimelt oli vaja pojengidele peenart tegema hakata ja kuna see on töömahukas töö, siis alustasingi kohe sellest. Nöör paika ja siis käru ligi ning kaevama ja raputama ja siis kobestama. Arvestasin, et peaks 5x2 peenra tegema. Peenra asukoht sai valitud sinna puuvilja aia serva. Esialgu see koht peaks sobima. Tahame selle ala saada “korda”, et siis edasi mujale “kulgeda”. Kuna päev oli väga palav, siis töö ei tahtnud kuidagi kulgeda. Vahepeal sai puhkamiseks ka nipet-näpet töid tehtud ja niisama ringi vaadatud. Aga vett läks väga palju. Õhtal läks väheke jahedamaks ja töö läks ka palju paremini. Aga siis ilmusid sääsed välja. Õnneks oli meil veel tõrjet alles. Aga see aasta on sääski vähem küll ja need ka väiksemad. Parme õnneks veel polnud. Aga karta on, et Jaanipäevaks on ka nemad platsis.

Hea uudis on see, et vaarikad ilusti tärkasid ja ka must sõstrad on ilusti kasvama läinud. Aga halb uudis on see, et pereõunapuu on surnud. Eks nüüd on hea ka teistele öelda, et tarkus, et viljapuid sügisel istutada, on täitsa õige. Tegelikult ma jõudsin kooli liiga hilja. Nimelt olin ma puud juba ära istutanud kui meil esimene sess oli ja siis sain Kivistikult teada, et pigem oleks pidanud puud talvituma pikali kusagil kraavis mulla all kui, et istutatuna. Õnneks ´Valge klaarõun´ oli elus ja terve ning lehed küljes. ´Sügisjoonik´ oli ka surnud, aga märkasin, et pookekohast ülevalpool on uks uinuvpung kasvama läinud. Nii et äkki saab veel asja. Aga perepuu asemele  ma istutan aluseks ühe ´Antonovka´ ja siis hakkan selle külge pookima sorte, et siis kooli õpitut ka harjutada. Jama on see, et olen tegelikult ka selle aluse istutamisega hiljaks jäänud. Aga mis teha, tööd ja õpimist palju ja raha ka vähe. pookida saan nii kui nii alles järgmine aasta.

Tulbid ka õitsesid.

Varjupeenras vahtrasalus oli ka tärkamist näha. See aasta peab siis mõtlema, mis tühjadesse kohtadesse istutada ja ka lamba aruheinad tuleb ära viia. Aga roomav metsvits ´Aurea´ lajutab nii mis kole ja on ka juba natuke peenrast välja roomanud.

Priimulad õitsesid ilusti. Need ma siin aastaid tagasi ise seemnest kasvatasin. Mingit eesmärki polnud, lihtsalt huvi oli proovida ja istutasin nad siia ajutiselt. Aga paistab, et neile siin meeldib.

Tiilt saadud hosta tunneb end koduselt ja sirutab lehti taeva poole. Ei te küll, mis selle sordi nimi võiks olla?

Brunnera ka õitses. Ennast pole ollagi. See vist peaks olema ´Jack Frost´. See on ka Tii käest saadud.

Tii käest saadud tüpiline iminõges ka õitses. See vist peaks nüüd ´Beacon Silver´ olema.

Armeenia kobahüatsint ka õitses.

Siit siis läheb kaabel. Vasakusse serva “tekkis” nüüd siis ka pojengi peenar. Sealt postist edasi.

Selle halli nuluga oleme me hädas. Ta on kaks talve järjest pihta saanud. Alumised oksad, mis lume all olid on ok, aga latv jälle ära külmunud. Või äkki hoopis ka kevadise päikese käest “kõrvetada” saanud?

Siit punnitab Mandzuuria pähklipuu uut võsu.

See on üks tulbipeenar.

See on teravaõieline kastik ´Karl Foerster´. Ega praegu ilma sildita eriti ei teakski. Koolis ka öeldi, et väga raske on kõrreliste puhul tärkamise ajal ja ilma õisikuta neid määrata.

See on Kanada rododendron. Sai teine sügisel istutatud ja nüüd kevadel ka kohe õitses. Ka ei meeldinud tema pungad kitsedele või siis jäid need lihtsalt kahe silma vahele.

See on heitlehine rododendron ´Christopher Wren´. Tema pungad sai ära mökerdatud, aga kas need nüüd ka avanevad… Ei tea, eks see ole järgmine kord näha.

Ka lepalehine kletra ärkas. Tema sai ka kitsede poolt natuke pügada.

Tema on heitlehine rodo ´Sunte Nectarine´. Temal ka osa õiepungi sai möginaga kokku tehtud, aga alumised mitte. uued võsud alumistest kasvupungadest juba arenesid.

´PJM Elite´ rodod ka õitsesid.

Siin siis ´PJM Elite´ õied ka ligemalt. Ma hästi enam ei mäleta, aga eelmine aasta olid õied vist väiksemad kui taimed veel potis kasvasid. Nüüd “vabaduses” siis on ka õied suuremad. Aga võib-olla mu mälu ka mind petab.

Tema on ´Cunningham White´. Osa õiepungi on suremaks “pundunud” ja varsti peaks tärkama.

Kohe, kohe hakkab õitsema.

Siin ma siis kaevan esimest kihti läbi.

Sihukest “kraami” siis tuleb sealt. Õnneks seal pojengi peenra alal ei ole võsa ja kände eriti. Muidu oleks seda mässamist palju rohkem olnud.

Tema on sõber vihmauss. Neid oli seal omajagu.

Siin pilt siis kui natuke tööd juba tehtud. Teise reaga ei jõudnudki alustada.

Pilt õhtal päikese paistel tulpidest. Nartsissid jäid ka pildile. Neil käis see aasta väga kiiresti õitsemine. Me tegelikult ei näinudki nende õitsemist, sest eelmine kord olid nad alustamas ja nüüd, kaks nädalat hiljem oli õitsemine möödas.

Mõni üksik õis oli ka nartsissidel. Selline huvitav õis kui aus olla. Õis oli poole väiksem ka.

Siin ka veel teisi nartsissi õisi. Kahjuks sorte ei tea, sest saime need ära viskamisele minnes segapakina.

Ilus tulbi õis.

Aga sellega ka siis pühapäevane pildi ja juttu seeria lõpeb. Oli tegelikult ilus ilma ja kui ei oleks pidanud just sellel ajal seda peenart tegema oleks olnud väga mõnus seal olla. Lihtsalt sattus valele ajale see peenra tegemine. Aga kahjuks sellise distantsi pealt ei jää muud üle ka kui töö ära teha, olgu ilm milline tahes.