Kevadine laupäev Pärnal I osa

Möödunud lauba saime ka meie siis lõpuks Pärnale. Ilm oli Pärnal ikka väga “kevadine” või kui aus olla siis lauba lausa suvine. Päike paistis ja taevas oli pilvitu. Tuult ei olnud meil üldse ja tänu sellele oli seal ikka väga palav. Sai lausa särgi väel olla.

Mingeid erilisi üllatusi meil seal polnud. Nagu ikka õitses siin ja seal ülaseid ja ka krookused, mis me olime istutanud sügisel. Muist õitsesid ilusti, aga osadel olid õienupud maas, ei tea kas siis olid külma saanud. Linnud siristasid ümberringi ja üks oli seal samas vahtra salus. Ju ta siis ühe pesakasti endale koduks võttis. Miina nägi ka, et ta käis seal sees.

Ega seal Pärnal niisama passida saa ja kohe sai ka töödega pihta hakatud. Mina läksin vett tooma ja peale seda siis rodosid pildistama ja väetama. Miina puhastas samal ajal eespool must sõstarde jaoks platsi. Rodode juures talv eriti palju halba polegi teinud. Kui aus olla, siis kartsin palju hullemat, sest paljudele rododele oli see esimene talv. Aga kahjusid oli selles osas õnneks vähe.

Aga omajagu kurja olid teinud neljajalgsed. Seal on siis käinud nii kitsi kui ka põtru. Ega nad eriti söönud väga polegi kui just põder va põrguline on tampinud ja siis ka natuke imelikult käitunud. Nimelt oli ühel rodol pinnast natuke songitud ja juurest punt välja kisutud. Ju siis on märtsis nälg nii suur olnud, et proovis ka juuri. Lisaks on ta ka ühe Walteri kobarküüvitsa taime pinnasest välja kiskunud. Eks ta tahtis seda ka proovida, aga see polnud veel hästi juurdunud ja tuli pinnasest välja. Ja siis oli suuri sõra jälgi siin seal. Aga ju tal viskas see “jura” üle ja kuramus siis läks noorte mändide kallale. Ta on neid seal ümbruses ka omajagu koorinud. Õnneks mitte väga palju, aga kui iga talve neid nii kooritakse, mis siis järgi jääb. Ma olengi proovinud kus võimalik mändide ümbrust mitte palju puhastada. Kui ümber männi on ka noori kasesid, siis ta männile ligi ei lähe. Aga kui männi ümbrus ära puhastada, siis on see põdrale hea saak.

Aga nüüd siis rodode juurde. Ma kartsin, et see aasta ei näe eriti palju õitsemist, aga tuleb välja, et nii hull ikkagi pole. Õitsemist peaks jaguma omajagu. Aga see käib muidugi rodode kohta, asaleadega on asi väga palju halvem. Nimelt seal praktiliselt üldse õitsemist see aasta ei näe. Eks see oli ka ootuspärane, sest väidetavalt peale istutamist esimestel aastatel asalead eriti ei õitse. Lisaks siis sõid ka kitsed osa pungi juba sügisel ära. Ma detsembris mökerdasin katsetamiseks siis ka osa alles jäänud pungi sisse. Need on alles ja nüüd ootan, et kas see mögin takistab ka pungade puhkemist. Männi taimedel seda ei tohiks juhtuda, aga kuidas on asaleadega, seda veel ei tea.

Lisaks siis oli eelmine aasta soodus jahukaste jaoks ja seda oli ka sügise alguses näha. Kavatsen profülaktika mõttes ka asaleasid pritsida. Aga eelmine aasta ka osa asaleasid kuivas ära. Kas nad kuivasid või oli midagi muud viga, aga sügiseks lehti ei tulnudki ja oksad sai maha lõigatud. Arvatavasti sain eelmine kevad juba ostes mõne kahjustatud taime. pungad olid küll ilusad ja küljes, aga need ei puhkenud. Ju siis olid enne külma saanud.

Lisaks andsid sügiseks otsad ka kolm rodot, mis sai eelmine kevad soodusmüügilt ostetud. Ei tea, mis neile saatuslikuks sai. Ostes olid ilusad ja osa isegi õitses, aga hiljem hakkasid närbuma ja surid sügiseks ära. Lõikasin maani maha, aga eks näis mis neist saab. Mul eriti usku pole.

Väetamine on isegi sellise väikese koguse puhul ikka päris tükk tegu. Eriti kui peab veel käsitsi vett tassima. Lisaks siis veel pildistamine, mis võttis omaette aega. Vahepeal tuli ka Miina appi ja meil läkski õhtuni sellega ära. Vahel käisime ka naaber krundil lilli kaemas.

Sai siis korra linnas käidud ja siis hakkasime must sõstardele edasi platsi puhtaks tegema ning istutama. Lisaks siis Miina tegeles vahepeal liha “kärsatamisega”. Vahel käis külas ka naabrimees ning sai juttu aetud. Sõstra põõsale kaevasin ikka siis sügava augu, et siis sinna põhja lehti ja mulda ning väetist mahuks. Kaasavara peab ikka olema. Lahkuma asutasime siis peale kella poolt üheksat. Oli ikka väga ilus päev. Aga nüüd ka pilte.

Siin siis pilt lagendikust kuhu paar aastat tagasi sai männi taimi istutatud. Osa on ilusti kasvama läinud, aga muist läks välja ka. See pruun “ollus” on eelmise aasta kilpjalg.

See pilt on teistele suhteliselt segane. Aga see pruun on vesi. Selle aasta kevad on Pärnal suhteliselt kuiv olnud. Vett on vähe seal lodu kohas, kus muidu seda on kõvasti rohkem olnud. Mulla pind oli ka igal pool suhteliselt kuiv. Samas sügavamal oli muld veel niiske. Rodode juures ja ka mujal oli multši alune märg lausa.

Valge männi taimed olid ka end püsti ajanud. Talv möödus neil “küürus” lume all. Mis oli hea, sest ma ei jõudnud neid kaitsta traadiga. Nemad olid puutumata.

Vahepeal kui ma vett käisin võtmas, tuli ka külalisi. Istus teine seal samas kust ma vett võtsin ja ei kartnud miskit. Õige julge. Seekord läks õnneks, et minu näol polnud tegu konnasööjaga.

See siin on kollase männi taim. Näeb teine natuke kehva välja, aga ta oligi istutades ka natuke kehva välimusega. Samas pungad ilusad ja eks varsti ole näha kuidas edasi läheb.

Selline “priske” tipupung sellel kollasel männil.

Must mänd ajab ka end vaikselt püsti.

Siin üks pilt siis sellest millega põdrad seal hakkama on saanud.

Siin siis üks asalea, mille ma lõikasin sügisel maani maha. Mul kogemus puudub, et kas on üldse lootust, et uued võrsed kasvama hakkavad.

Siin teine õnnetuke. Temaga sama lugu.

Igihaljastega oli hoopis teine lugu. Nemad nägid suht head välja. Siin üks vaade. Haagal on lehed veel sorgus. Samas oli muld niiske ja päike ka eriti peale ei paistnud.

Siin teine vaade igihaljastest.

Ja veel üks vaade. See pilt pole just kõige parem.

Magnoolia ´Susan´ on ka talve ilusti üleelanud.

Siin ka Susani üks pung ligemalt. Hakkab vaikselt puhkema.

See on asalea Illusia. Istutasime tema alles suve lõpu poole Pärnale. Ilusti on kohanenud ja paistab, et siis on ka õisi juba oodata.

See on Kanada rododendron. Tema sai koos Illusiaga istutatud suve lõpus.

Aga paistab, et ka Kanada rodolt on midagi juba oodata.

See on Cristhoper Wren. Mökerdasin tema pungad siis detsembris kokku ja on jäänud puutumata. Eks siis näeb, et kas pungad ka ikka puhkevad.

See on Sunte Nectarine. Temal oli ka osa pungi alles jäetud ja mökerdasin need ära.

Siin on osa pungi mul märkamata jäänud, aga õnneks pole ka kitsed neid puutunud. Ju siis see mögina hais peletas nad põõsast eemale.

See on lepalehine kletra. Maitseb hästi kitsedele. Seda ma ei teadnud, aga nüüd tean.

Siin siis näha kuidas kletrat on “pügatud”.

See on Jaapani vahe ´Aconitifolium´. paistab, et elas ka ilusti talve üle.

Siin siis vahelduseks üks üldpilt. Need punaste lehtedega on Walteri kobarküüvitsa ´Rainbow´ taimed. Ühe oli põder välja tõmmanud. Istutasin selle tagasi. Õnneks ei olnud mullapall läbikuivanud.

Siin veel üks üldpilt.

See on Feuerwerk. Temaga on ka natuke “maiustatud”, aga õnneks on ka osa pungi alumistel okstel alles.

See on Limetta. Kahjuks jõudsin hilja jaole, aga mõned pungad siis mökerdasin ära ja need on alles.

Tema on siis Tii käest saadud Furnivall´s Daughter. Elas ka ilusti talve üle ja paistab, et osa õiepungi on ka täitsa elus. Aga osa paistab, et on sügise lõpus avanema hakanud ja siis ära külmanud.

Need on need õiepungad, mis on külma saanud.

Aga osa pungi on täitsa ok.

Tema on Schneegold. Mökerdasin ka osa pungi ära.

Osa õiepungi elas talve üle madalamal, lume all.

Tema on Calsap. Kuu ajapärast on temast oi kui palju rõõmu.

Siin pilt rõõmupõhjustajatest ligemalt.

Tema on Metallica. Õienuppe temal eriti pole. Aga ma ei saagi aru, et kas tal on uued võrsed juba kasvama hakanud või siis on need sügisel juba olnud ning siis talve lume all üleelanud.

Siin üks pilt ligemalt.

Tema on Hellikki. Paistab, et tema ka näitab see aasta natuke õisi.

See on Tii antud Junifeuer. Selle talve elas isegi täitsa üle. Meie enda taim, aga pole siiani uusi võrseid ajanud, seega on õhtal vist. Junifeuer on meil tegelikult ikkagi liiga külmaõrn. Eks paks lumi kaitses ka.

Tema on Marsalla. Ka rõõmustab meid varsti ilusate õitega. Temaga oli selline lugu, et kitsed maitsesid teda, aga õnneks loobusid. Ei tea kas neil oli pärast kõht lahti ka? Rodod pidid ju mõrgised natuke olema.

Siin siis näha kuidas kitsed on Marsallat proovinud. Kusjuures nälga neil polnud, sest see maitsimine käis sügisel kui süüa neil oli veel küll.

Ilusad suured õiepungad on Marsallal.

Tema on Memoir. Ka kindlasti õitseb see kevad.

Vot sellise juurepuntra on keegi siis “hauganud”. Ma alguses kahtlustasin, et äkki metssead, aga siis oleks ikka palju suurema ala kahjustatud olnud ja lisaks oleks maapind olnud songitud. Aga siin oli ainult selle põõsa alt ühest kohast “haugatud” juurestikust selline tükk.

Tema on PMA Tigerstedt. Temaga oli selge juba ammu, et temast saab siis selle kevade “Staar”. Lisaks, et ta on kõrge, on ta ka õiepungi täis. Tema õied on ka ilusad valged. Teda otsisime me ja kui leidsime, siis oli ta ka kallis. Aga raudpolt ta on rohkem väärt kui see summa.

Tigerstedti alumised lehed on saanud külmakahjustusi. Eks see on see teema, et lumepiiril on kõige külmem ja täitsa tavaline, et põõsal on lumepiiril kahjustused. Selle tarkuse sain ma siis koolist teada.

Oi, oi, oi…

Siin siis veel üks soomlane. Tema on Helsinki University. Tema pidi olema ka väga hea õitseja isegi peale väga külma talve. Paistab, et hea õitseja on ta küll.

On mida oodata.

Tema on Hacmann´s Charmant. Ka tema näitab meile tänavu õieilu.

Aga nüüd tuleb pisuke paus. Mingi ajapärast siis jätkan teise osaga.